wow. omg. lol.

omg ma ei jaksa oma seiklustega ise sammu pidada hihii. pärast võileiva peale mõeldud pisikeste sinakasroheliste põrsaste ja hallide juustega enda unes nägemist (üks öö olin zombi ka, kui panin pea peale pealuu. läksin kaubamajja šoppama niimoodi ja teadsin, et pmst ma ei pea maksma millegi eest, sest kui turvamehed üritavad mind peatada, söön nende ajud ära vmt), tundub hea idee natuke päris maailmast kirjutada/mõelda. ühesõnaga üritan oma outbackiseikluse miljon pilti üles panna siia, et oleks kusagil kindlas kohas need ja tore meenutada.
hetkel olen jätkuvalt Gold Coastil, elan ilusas Mermaid Watersi piirkonnas, maja taga on bassein ja saun palmipuu all. töötan Thori filmi võtetel toitlustusfirmas, vaba aja veedan päikeseprille kandes, staaridega triipe tehes ja reivides... okeiokei, tegelikult näen staare vahel küll tööl, aga vaba aja veedan ikka jooga, mediteerimise, väikeste jooksutiirude, nädalavahetusel rannas hängimisega. ma ei lase staaride nõude pesemisel enda nina püsti ajada onju. :p nagu ühes lasteraamatus kirjutas, sajab siis nina vihma täis ja tuleb nohu.
vahepeal teen ebatavalisemaid asju ka vabal päeval ehk siis eile käisin juba teisel Kambo-tseremoonial. see on selline Amazonase vihmametsas elava konna mürgiga teostatav tervendamisrituaal. lisaks tegin seekord ka Rapéd ja Sanangat. kui kedagi huvitab rohkem, siis guugeldage. väga sügav kogemus oli seekord, sügavam kui esimene kord. hirmsam ka veidi. ühel hetkel läks kõik pimedaks ja üldse on see endaga töö tegemine alati selline asi, et mida helgemaid tundeid tahad, seda pimedamates kohtades pead ära käima, et kontrastid ikka võimsamad oleksid. paneb mõtlema ka mingite kogemuste peale, mida tulevikus tahan endale korraldada, aga ma näen, et sellesse ei saa suhtuda kergekäeliselt. kõigel on hind. aga samas paistab see olevat absoluutselt õiglane hind. lihtsalt, et kas ma olen piisavalt vapper. eks näis. päev korraga.

nii. okeiokei. pildid ja stoorid outbackist.

ma tunnen, et mul on nii vedanud, et sain käia kohtades, kus käisin. magada tähtede all tundes, kuidas Maa mind hoiab. ma ei ole end iial nii hoituna, nii turvaliselt tundnud üheski paigas, kui meie teise öö ööbimiskohas kivikõrbes. puhas, kaunis, rikkumata maa. üksikud puud, mis sosistavad tuulega. loojang, tähed, tähed, tähed, kuu, päikesetõus ja jooga, vaikus, rahu, rahu, rahu. ma oleksin võinud jäädagi sinna lebama nendesse hetkedesse ja muutuda üheks kaunitest kivikestest või kasvada puuks, mis peegeldub veelombist aovalguses. ja ma oleksin olnud õnnelik. olen nagunii. sest mingis mõttes ma saingi olla see puu kas või ühe öö.

käisin ka Austraalia geograafilises keskpunktis ja sõin seal võileiba. Wally pissis punkti märkiva posti peale. Ian sai lahedaid videoid ja fotosid suurtest punastest mudalompidest läbi sõites. nelivedu kulus meile teel ära küll ja küll, Oodnadatta track sai vihma ja enne tracke on alati suured infotahvlid, et kas rada on avatud või ei. ma ei teagi, kuidas me rajale pääsesime, ilmselt viimasel hetkel enne selle sulgemist. pidime niigi veidi ringiga minema mingeid pea olematuid teid läbi kõrbe karjafarmide, muuhulgas maailma suurima. sinna mahub palju Eestisid sisse. nende farmide sissesõiduteed võivad olla 150 ja rohkem kilomeetrit pikad. hakkasin natuke nagu Austraalia mastaape tunnetama paremini. see on ikka NII suur. ja mobiilileviga võib kähku hüvasti jätta. mis ongi parem. muidu muudkui kirjutaks sõpradele et omg, kui sa vaid oleksid siin lõkke ääres minuga praegu, ma tegin maailma parimat priimusetoitu ja päikeseloojang on ebamaiselt kaunis, kirjeldamatute värvide ja imelise vormiga pilvedega. ja lindude hääled ja dingode ulg ja kummaliselt väänlevad puud ning tulipunase mulla taustal ereroheline hein tekitavad tunde, et kõikjal meie ümber on haldjad. kui sa vaid oleksid siin ja kuuleksid haldjaid mu telgi ümber - no see heli peab olema nende tekitatud. just ilmus esimene täht ja kuu tõusis täna vara ning on eriti suur ja oranž. see koht on kindlasti mingi pühapaik, siin on nii hea tunne olla ja niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. nii ilus. lihtsalt nagu nii ilus, et mitte midagi ilusamat ei ole olemas ja ma olen nii tänulik ja õnnelik, et ma saan olla osa sellest ilust ja et see jääb reana ka minu loo sisse tehes elust muinasjutu.

ja siis õhtu, kus otsustasime, et ärkame kell kolm öösel ja läheme vaatama Ulurut ehk seda maailma suurimat monoliiti, kui me juba siinkandis oleme. "siinkandis" Austraalia mõistes on umbes nagu et oled Tartus ja põikad korraks Vilniusest ka läbi siis juba, et siis Jyväskylässe minna edasi :p ja tuleb öelda, et totally worth it. ma ei oleks arvanud, et see on nii muljetavaldav vaatepilt, aga kui Uluru pimedusest ilmus, oli see lihtsalt uskumatult võimas vaatepilt ja isegi mitte ainult vaatepilt, vaid tunne. aukartust äratav, tuntavalt püha paik, mida tahaks kaitsta ja et keegi kunagi ei rüvetaks ja mis saaks lihtsalt olla ja kiirata mingit kummalist imelist headust endast välja lihtsalt olles see, mis ta on. nagu. wow. wow. wow.

veel käisime Finke Desert Race'i vaatamas. esimene õhtu jõudsime kohale, panime telgi üles ja kämpisime. omg kui faking külm öö. ärkasin ja mu 15taalane ühekordna telgike oli jääs. tänasin õnne, et ma ei ostnud 10taalast magamiskotti, vaid võtsin 22taalase :D naer läbi külmunud pisarate, sest tõesti oli karm öö. ja hommik ka. aga siis kutsusid meid oma lõkke äärde Erik ja Doug, kellest said meie suured sõbrad. veetsimegi kogu kõrberalli nendega hängides. neil oli nii super varustus mega matkaköögi ja dunnie-tentiga (telkpeldik), mida nad meil kasutada lubasid. eriti lahedad härrased. arutasime igasuguseid eluküsimusi ja meil oli nii hea klapp nendega, et kui lahkumispäev tuli, oli tunda, kuidas kõigil on nagu raske end lahti rebida. õnneks hoiame jätkuvalt sidet. nad olid kindasti üle 70, aga nende elutahe ja energia olid palju intensiivsemad, kui paljudel kolm korda noorematel inimestel. mulle oli suur au, et neile minu seltskond ka nii väga meeldis ja nad ütlesid, et meie vestlused olid tõeliselt nauditavad ja et neil on nii hea meel, et nad sellist inimest kohtasid. see oli täpselt sama, mida ma tundsin nende suhtes. loodan väga neid kusagil siin maailmas veel kohata. väga inspireerivad tegelased.

isver tegelikult juhtus nii palju sellel retkel. tegime u 5000 km ja läbisime kolm kõrbet ja kohtasime palju grey nomade ehk hallipäiseid nomaade ehk pensionäripõlv on lahe austraalias. kuulsime ohtralt bush gossipit autoraadiost. tegime bush shoppingut maantee ääres aborigeenide ärandatud ja sodiks sõidetud autolt tutikaid shockiesid maha monteerides ja oma autole alla pannes. proovin veel pildiallkirju kirjutada millalgi, midagi jupsib praegu selle blogi või arvuti või ma ei tea millega ja üldse pole enam harjunud arvutiekraani jõllitama ka. ja. jah. vot. nii ongi. ja taevapilte on palju, sest nii on hea.