hmm. ma olen tagasi kodumaa pinnal. mõtlesin teha väikese kokkuvõtte ja panna üles viimased pildid sellelt seikluselt. aga enne kirjutan natuke taipamistest ja mõtteprotsessidest, mis mu peas toimuvad pärast viimase paari aasta kogemusi. mul on lihtsalt tunne, et enne seda aega ma olin nagu mingi teine inimene. või olin mingis kookonis ja sügavas unes ega tundnud, et oleksin osa maailmast. ma olin küll juba lapsest peale mõelnud, mis on elu mõte ja kuidas olla hea inimene, aga ei leidnud vastuseid. vastuseid otsisin väljast poolt. meid õpetatakse ju kuulama õpetajaid, lugema õpikuid, usaldama oma ala asjatundjaid, autoriteete, gurusid. ja mõtted, mis mu peas olidki, keerlesid ehk rohkem selle ümber, et kellel neist tarkadest inimestest siis õigus on. kelle teooria võidab. põhimõtteliselt on see ju oma suva järgi valimine, et davai, võtan selle ideoloogia ja siis on otsustatud ja ei pea rohkem mõtlema.
aga kuidas valida? kas mõistuse või tunde järgi? või veel millegi muu alusel? ja variante on nii palju. ja kui leida midagi, siis varsti tuleb ju radarile midagi uut. igatahes. mu elu tegi mulle kingituse ehk siis lõhkus maatasa või põletas tuhaks kõik, milleks ma end varem pidasin. kõik tuttav ja harjumuspärane vajus olematusse ja see oli alguses hirmus, aga pärast muutus nagu raketikütuseks. selline implosion või fööniksiteema :D sain ehitada uue enda. aga nagu mingi vundament oli all samas, et pidi nagu meelde tuletama või aru saama, et mis sinna peale käib ja tahaksin, et käiks. ja ma olen ka käinud erinevatel retreatidel ja lugenud igasuguseid raamatuid ja kuulanud inimeste juttu ning läbi on kajama jäänud mõned korduvad tõed. ja need on tõed, mis on kordunud juba aastatuhandeid. see muidugi on ka mind mõtlema pannud, et miks kõik need inimesed on juba nii pikalt sama teema üle arutlenud? ja nad ei ole omavahel seotud ei kultuuri ega ajastu poolest. joogid ja targad mehed Indiast, antiikaja filosoofid, kabalistid, kristlikud müstikud, budistliku traditsiooni järgijad, tänapäeva "valgustunud" nagu Eckhart Tolle ja Osho ja Mooji, Alan Watts, keiser Marcus Aurelius jnejne. igatahes sain teoorias tugevaks, aga nagu öeldakse, siis "load ei sõida". tuleb rakendada kuidagi teadmisi. sain võimalusi selleks. sain võimalusi nii, et lõpuks jõudsin mõistmiseni, et aeg ei ole lineaarne, kuid nii öelda jumalik ajastus on ideaalne. kõik on igal hetkel täpselt nii, nagu peab. ei tasu mõelda, et mingi tehtud valik on olnud vale. ei ole. see on alati olnud vajalik, et jõuda praegusesse hetke. kõik hetked on toonud mu siia. ma olen suutnud valida elu ka hetkedel, kus oleks lihtsam olnud valida mitte olemine. tegelikult panen nüüd siia kirja midagi väga isiklikku, mis tuli minuni 31. detsembri hommikul mediteerimise ajal. sõnad lihtsalt voolasid minust välja ja ma tunnen, et ma tahan seda siia kirjutada, olgu see siis arusaamatu või veider või mis iganes keegi ka ei arvaks. kõik on õige nagunii. see on ju teie maailm. teie reeglid. minu maailmas minu reeglid. aga point ongi vist selles, et mõista, kui sügav see tõde on, et me loomegi ise oma maailma ja hea maailma saab luua mitte kellegi teise teooria järgi (teooria on hea teel olles, mind on see palju aidanud, olen saanud nagu kirjanikega arutleda mingitel teemadel oma peas ja mõelda, mis ma arvan teemadest, mille peale ma pole enne nagu tulnudki), vaid enda kõhutunde järgi. mis tundub mulle õige. tunne on kogemus. see jätab jälje, mitte teooria. tuleb kogeda tõde. muidu loed ja loed, aga pole õige hetk ja kõik targana tunduvad tõed on nagu hane selga vesi. puudub vastav kogemus või võimalus rakendada. pole elus sellesse etappi jõudnud veel. see võib päris frustreeriv olla kohati. mäletan küll, kuidas lugesin Tolle The Power of Now'd ja sain kõigest aru, aga ei suutnud rakendada, ikka käis depressioon lainetena üle. aga. tuli õige hetk ja siis ma m õ i s t s i n. ja see ei toimunud ajus, vaid kusagil mujal... südames äkki. ma ei tea. igatahes. panen siia sellise pilguheidu minu hetkemaailma. kahtlemata see ei ole lõpp-produkt, ma jätkuvalt teen endaga tööd, avastan sisekosmost edasi, nagu me kõik. ühel päeval ma ilmselt loen seda ja muhelen mõnusasti :D juba sellepärast, kui hea tundega need sõnad minust välja voolasid sel ilusal hommikul. oli selline ilus tänutunne kõigi mu kogemuste eest ja inimeste/õpetajate eest mu elus. imetlen igat inimest, kes on mu ümber, ausalt. õpin teilt pidevalt, kuidas olla. sest ma ise ei tea. okei. long story... long. üks üsna toimetamata tekst:
Tuleb usaldada iseennast ja mitte midagi ega kedagi muud. Kokkuvõttes oleme me üksi, sest me oleme üks. Nagu meis endis on palju tahke, reaktsioone, üllatusi meie enda jaoks, "häid" ja "halbu", samamoodi inimkonnas. Inimkond esindab kõiki võimalikke tahke ühest teadvusest. Kõik pole suhkruvatt ja suletekk, aga kõik on vajalik, et kogeda tõde. Et vaadata iseendasse ausalt. Et kui midagi juhtub väljaspool, siis mõista, et see saab juhtuda, kuna me lubame sellel juhtuda, ja mitte millegi muu tõttu. Kõik see halb, kõik see hea, see on kõik meie ise. Mitte halada ja süüdistada ja imestada ja siis, olles nagu midagi ette võtnud ehk reageerinud, rahulikuma südamega tagasi oma kiiresse ellu sukelduda, vaid jälgida. Aktsepteerida. Ja mõelda, et kui see ei tundu õige, siis kas ma saan midagi teha. Ja see on nüüd väga subjektiivne arvamus, aga ma tunnen, et saab igaüks teha midagi. Saab ise teha õigemini enda elus. Elada oma tõe järgi isegi kui kõik teised elavad teisiti. Usaldada enda sisemist tõde. Vahel tuleb selle leidmiseks luua vaikust ja ruumi enda sees. See on põhjus, miks mina kasutan tööriistana mediteerimist, ravimtaimi, joogat, toitu. Et leida oma tõde ja elada, olles endaga täiesti aus. Ei mingeid vabandusi. Puhas, selge, nii öelda karmilt aus peegel. Vaatan, näen ja siis võtan sellega vastutuse, et aktsepteerin end ausalt. Nii seda, mis on, seda, mida võtan ette ja olen siis ka aus, kui olen laisk ja tean väga hästi, kuidas mingit asja, mis ei meeldi, lahendada, aga ma pole end veel kätte võtnud selles vallas. Aga vähemalt ma ei valeta endale ega süüdista miskit väljaspool asuvat. See on suur võit. Minu maailmas.
Ja minu maailm ongi ju terve üks maailm. Iga inimene on terve üks maailm. Ja seda maailma me saamegi muuta. Ja vahel muudab see enda maailma muutmine ka teiste maailma, annab neile jõu või loa või inspiratsiooni, et muutuda. Või loa mitte muutuda, kuna saad aru, et aga minu oma ongi KA õige. Sest vahel elad ehk oma tõde, aga teiste tõde on hoopis miskit muud ja mõtled teha muutusi, et oleks nagu teistel, aga see oleks endast kaugenemine ja lõpuks oleksid pettunud ja heal juhul tuleksid ikka enda tõe juurde tagasi. Aga. Kokkuvõttes on vajalik nii "vale" otsus, kui "õige" otsus. Sest kõik toob meid endale lähemale. Avastama, mida me oma maailma luua tahame ja mida mitte. Me oleme nii võimsad olendid. Mul on nii hea meel olla kõigiga koos siin planeedil ja praegu. Aitäh, mu kallid sõbrad. Ma ei tea, mis on õige ja vale, aga ma tean, et ülal olev tuleb minu seest praegusel hetkel, kuhu mind on toonud iga eelnev hetk mu elus, iga kogemus, iga kohtumine, iga samm, iga märkamine, iga vikerkaar, iga masendushetk, iga lonks vett ja viina, iga reis kaugele ja mõte enda sees, iga rakk minu kehas ja värin mu hinges, iga minu südame löödud löök. Kui ta enam ei lööks, mind ju poleks. Kui mu keha enam ei mängiks, oleksin Kodus. Kui Maa poleks andnud materjali minu keha jaoks, poleks mul seda kingitust, seda ilusat ja püha kodu oma hingele. Kui universum poleks andnud materjali, poleks Maad. Ma sain kord mediteerides aru, et kuhu ma siin planeedil ka ei läheks, olen alati mingis mõttes kodus. Sest mu keha on hetkel mu hinge kodu. Ja ma olen talle nii tänulik, kuigi ma ei kohtle teda vahel piisava austusega selle suure töö eest, mida ta teeb nii isetult. Nagu me ei kohtle paljusid asju piisava austusega, sest me ei teagi, mis tööd selle saamine nõuab. Me ei tea ju peaaegu midagi sellest, mida meie keha me jaoks teeb, et meid iga hetk elus hoida. Nii palju protsesse. Viimasel ajal üritan ta tööd lihtsamaks teha, tehes joogat ja pannes temasse paremat ja vähem kütust, et tal oleks aega rohkem muuga tegeleda, kui näiteks seedimisega. Sest keha suudab meid tervendada, aga me ei lase tal sellega tegeleda, kui me pidevalt joome ja sööme ja teeme liiga palju aineid alates ibuprofeenist ja lõpetades xanaxi, kokaiini ja suhkruga. Aga mul on veel pikk tee minna. Jõudu mulle. Kõigile. Tuleb uus aasta. Uued võimalused. Nii lahe.
