nii mõtlesin 10. oktoobril 2017. aasta ja 3 päeva hiljem olin Poola mägedes valges kleidis koos perekonna ja parimate sõpradega.

mu elu on kaheksa nädalaga täiesti pea peale pöördunud, mingis mõttes. teisalt kuidagi väga loomulikult ja loogiliselt. kõik on kuidagi õige. tegelikult on kõik olnud õige juba päris mitu aega. ilmselt alati, aga alati ma ei usaldanud ega tajunud seda nii. et elul on oma rütm ja ma võin sellel rütmil lubada end kaasa kiigutada, et see on turvalisim rütm. et minu ülesanne on seda lihtsalt nautida ning avastada. 

käisin just mõneks päevaks Poolas. õpin poola keelt ka nüüd umbes kuu või pisut peale. lahe oli näha, kuidas ma vahel ikka null aru saan ja teinekord nagu suudan jälgida küll vestlust ja isegi oma veel kasinast sõnavarast miskit panustada. aga teisalt võib alati vanaisa tehtud ingverinapsu võtta ja käte ning kehakeele abil suhelda. igatahes võeti mind kuninglikult vastu, Poola toit on imeline ja külalislahkus ka. minu eest hoolitseti nagu oleksin eksootiline printsess võõralt maalt. mingis mõttes olengi :D kes oleks võinud arvata sellist asjade käiku. ja kui ma ühel päeval peaksin poola keeles rääkida oskama, siis ma olen enda üle väga uhke ja mu emps, kes mu üle alati naeris, kui vene keele harjutusi tegin kooli ajal, oleks ka. nüüd soovin küll, et oleksin vene keelele rohkem tähelepanu ja aega pühendanud. kuigi poola keel on siiski väga erinev ja tundub nagu veel keerulisem kõikide oma tržtštszš ja lisaks nasaalvokaalhäälikutega, aga mis seal ikka. challenge accepted. hetkel on see staadium, kus kõik leiavad, et mu supervigane ja puudulik poola keel on väga nunnu ja armas. loodetavasti see faas kestab veel mõnda aega. Lõuna-Ameerikas peaks mul olema mitu kuud keelekümblust, loodan selle peale täiega.

igatahes. Poolas käimine ja uute inimestega suhtlemine ja kogu imeline elu tekitab minus tunde, nagu mu teadvus tajuks midagi suurt, mida mõistus ei hooma. ja see suur on peidus väikestes asjades, mis juhtuvad igas hetkes. ja mis on toonud mind ja sind siia just siia hetke. ma ilmselt kordan end, aga tõesti mitte mõistuslikult vaid kuidagi teadvuslikult on tajutav see, kuidas Algusest saadik on iga hetk, otsus, sõna ja tegu olnud vajalik praeguse loomiseks. ja nüüd on nii, et päike paistab just sinu jaoks. tähed tulevad välja just sinu jaoks. linnud lendavad just sinu jaoks. tuul puhub ka sinu jaoks. ja lehed liiguvad sinu jaoks. meri sillerdab sinu jaoks. muusika mängib sinu elu taustaks. kõik juhtub sinu jaoks, sinu imelise elu jaoks. sinu ülesanne on märgata ja rõõmustada ja nautida ka seda, kui märkad end mingi päev olevat natuke väsinud. märka ja võta siis endale aega. märka, kuidas inimesed ütlevad sulle häid sõnu ja võta need vastu. luba neil olla tõsi. ära kohe hakka tagasihoidlikult tagasi ajama seda, mida maailm sulle öelda tahab. kuula ja mõtiskle, universum on leidnud viisi sinuga suhelda. ja otsib alati uusi viise. lahe. ja tal on öelda palju head. ja sina oled mina ja mina olen sina. me oleme ühtmoodi võtmeisikud ja igaühe elu on nii oluline ja vajalik. mina ei saa ju kogeda maailma sinuna, ega sina minuna. ega peaks seda ka tahtma. naudime oma teekonda ja oma teekonnakaaslasi, kelle oleme valinud.

olen viimasel ajal inimestega rääkides märganud, et kui öelda kellelegi midagi positiivset, head, on esimene reaktsioon reageerida umbes, et "oh mis nüüd mina, ah, see pole ju miskit". mul vähemalt küll on nii olnud. pean ennast ikka väikseks, ajan vaikselt oma rida ja ei märka selles midagi erilist. aga viimasel ajal ma mõtlen, et salajases südamesopis on ju tore selliseid häid asju kuulda, kuigi see pole elu eesmärk. aga millegipärast on loomulik reaktsioon vastu vaielda, kui kuuleme, mida on ehk isegi vajalik vahel kuulda. kiitust hästi tehtud töö või imetlust julge otsuse eest. vahel võiks lubada endale pai teha. nimelt ma usun ka, et universum kuulab alati ja kui me piisavalt kaua asjadele vastu seisame, siis ta laseb meil olla "rahus" ehk ei hakka enam üritama neid häid sõnu saata, kui need pidevalt nagu hane selga vesi meie sulgi mööda alla nirisevad. ja ma ei mõtle ainult komplimente ja kiitust siinkohal, tegelikult pean silmas kõiksugu võimalusi ja avatud südamega olemist, mitte pidevat kaitsepositsiooni ja kahtlustamist, et miks midagi öeldakse või et asjad ei saa ju tegelikult nii hästi olla. äkki saavad. ja äkki öeldakse asju, sest need lihtsalt on antud hetkel tõsi ja see on nagu tõe nentimine ja that's it. või lubaks endal uskuda, et minu elus võib ka kõik sujuda ja ma võin teha kannapöördeid ning otsuseid, mis tunduvad mõnele natuke hullumeelsed, aga mis minu jaoks tähendavad oma südame kuulamist hoolimata mõistuse varasematest kogemustest tulenevast hirmust usaldamise ees. kõik on ju pidevas muutumises ja ausalt öelda, kui peab taas omad vitsad või õppetunni saama, siis tuleb see nagunii hoolimata sellest, kas ma ronin oma kilbi sisse peitu või istun haavatavalt keset laia välja ja vahin imeilusat päikeseloojangut kuni mu süda murdub. teisel juhul on vähemalt esteetikamoment ka kohal, onju. saab luuletuse kirjutada pärast. hihii

ühesõnaga, kuulaks korra elu läbi inimeste ja võimaluste enda ümber. nagu keegi tark inimene ütles, siis ise rääkides me midagi uut teada ei saa, kuulates aga küll. minu elu on toonud mu ümber terve kamba poolakaid ja oskuse öelda poola keeles "mis toimub, neeger", "ma armastan sind" ja "mina olen printsess äärekivil".

lisaks olen avastanud head poola muusikat:

https://youtu.be/IyBnzCJJx_g