valin täna väga roosa värvi kirjutamiseks, kuna istun majatrepil roosipuhmaste vahel, päike sirab sinises taevas ja olen üksi kodus. v noh, Bella on muidugi ka. nii hea on olla. sõin hommikust ja joon kohvi. kell on kaks päeval.

räägin nüüd loo sellest, kuidas on South Australia osariigis jalgrattaga sõita. eelmisel laupäeval läksime sassiga poodi ja avastasime, et oo, jalgrattad ainult 60 dollarit. silmad lõid särama - hea tööl käia mul, muidu jalutan 4 km sinna ja tagasi. mis on väga tore, ainult et pärast öövahetust pool 2 olen natuke vässu. igatahes ostsin kohe ära jalgratta. ostsin kiivri ka. ja tuled. semu sass pani kohe kokku ka ratta poe ees. selga veel ei istunud, kuna siin on levinud üks teatud taim, millest eralduvad prickle'id ehk sellised väga teravate ogade moodi asjandused, mis tungivad läbi jalatsitaldade ja jalgrattarehvide. teadsin, et pean ostma mingi rohelise slime'i, mis käib rehvi sisse, aga ei leidnud seda poest. okei. veeretasime ratta niisama käe kõrval koju paar kilomeetrit. järgmine päev sain poest selle slime'i, olin rõõmus, et jess, nüüd saan rattaga tööle sõita. kodus selgus, et loomulikult tuleb rehv tühjaks lasta, et see lima õhukummi sisse saada, aga rattapumpa polnud. okei. järgmine päev ostsin rattapumba ka, et no nüüd küll läheb sõiduks. tulime koju ja panime slime'i rehvidesse ja siis sass hakkas kumme täis pumpama. üks saigi täis - success! teist rehvi aga enam ei õnnestunud täis pumbata, kuna säästupump andis alla. okei. otsustasin, et lähen järgmine päev tanklasse ja lasen seal kummid täis. mõeldud-tehtud - lükkasin taas ratta käekõrval mõni kilomeeter eemal asuvasse tanklasse. ei töötanud sealne õhupump. õnneks oli järgmine tankla lähedal. ja wow, ka õhupump töötas. olin nii rõõmus. monteerisin otsiku ilusti rehviotsiku külge ja saingi õhu kummi sisse! success pärast kogu seda janti. naeratasin ja ühendasin pumba rehvi küljest lahti ja siis käis pauk. kõik kohad olid rohelist lima täis ja ma lihtsalt naersin ja naersin ja naersin. ja lükkasin ratta uuesti käekõrval koju. :) nii et need, kes nüüd huviga toolil niheledes ootasid, et kuidas siis on see rattaga sõitmine siin - SORRY, AGA POLE AIMUGI.

olen nüüdseks viis päeva tsitrusvilju pakkinud ja sorteerinud. täna öösel tegin esimest korda unes ka seda, ilmselt sellisel liinil saab mu unenäomaailm järgnevad kuud olemagi. üsna monotoonne ja nüri töö, aga hea mentaalne harjutus. saab teha mandariinimeditatsiooni, õppida teiste kultuuride kohta kolleegidelt, saab arendada käelist tegevust, saab parandada enesedistsipliini, saab õppida erinevaid tsitruste karpidesse pakkimise viise, saab teha nalja, saab endasse sulguda, saab jälgida inimeste toitumisharjumusi lõunapauside ajal, saab palju asju teha. mitu kuud järjest kohe. väga huvitav on, et kuidas ma vastu pean ja mis meeleolud tulevad ja... mul on juba oma lemmikülesanded ka. näiteks teisel liinil saab mandariine pakkida nii, et need kukuvad sulle kasti lindi pealt - kogu aeg on lotovõitja tunne! siis saab veel proovile panna ennast, et kui palju tühje kaste suudad korraga transportida ilma, et need sulle selga sajaksid. soovitan kõigile. ja stressi on enam-vähem null. ainult eile sattusin segadusse, et millised sidrunid lähevad kuhu kasti ja kas on esimese klassi sidrun või teise. oioioi. pärast kohe hindasin ajuvaba mandariinipakkimist rohkem jälle.

smoko ehk suitsupaus. mul on ka neoonvest, jaa. kui siin lõpetan, saan otse reivile minna. suitsu ma ei tee, loen raamatut või õpin miskit selle pausi ajal. või joon halba lahustuvat kohvi.

kodus on mul hularõngas. kohevarsti panen läpaka ära ja keerutan ringi veidi.

pelikan linnas jõekaldal. ma ei tea, miks tal sõpru pole.

käisime tööintervjuul nii öelda ehk vbla saame minna mõnele üritusele appi jõelaeval. ja siis saime tasuta kaasa kruiisida tunnikese Murray jõel. ülimalt mõnus üllatus oli. mulle väga meeldib Austraalia loodus, kõik on nii teistmoodi, eriti puud. mulle tõesti väga meeldivad puud. dendrofiil olen?

kellegi talu on salu taga. ja laevuke pargitud pajude alla. pajupuu pole tegelikult Austraaliale omane, keegi ilmselt talla all tõi pajukiisusid vmt ja nii ta läks.

jõest hargnevad pidevalt väikesed kanalid ümbritsevasse maastikku, tahaks kanuuga sõita ja avastada neid millalgi. võib ka ära eksida nendesse, siin peab alati GPS olema või taevatähti oskama lugeda.

mingid kännud vees.

ahjaa. tähti vaatan öösiti, kui koju tulen. tegelikult mind üldjuhul keegi toob ära, olen üle kogu vabriku kuulus - see kreisi tsikk, kes kõnnib tööle. igatahes tähed. on. omg. wow. linnutee. ja üldse.
ah ja maja ees pidid päikesetõusu ajal kängurud möllama pidevalt, aga ma pole ikka näinud. äkki minust saab esimene inimene, kes tuleb austraaliasse ja ei näe ühtegi känguru.

nonii. ma olen nüüd 250 km sisemaal. ikka üsna tsiviliseeritud paigas nimega Renmark, aga oo avarust, viljapuid, viinamarjaistandusi, punast kõrbeliiva, kõrbetaimestikku, pastelselt rohelist Murray jõge... ootan selge taevaga ööd, et näha tähti ja linnuteed. jõudsin siia eile Adelaide'ist, kus veetsin neli ööd ja päeva nii, et linna ei jõudnudki avastama. ma ei saa aru, mis tripp see on. MA OLEN NULL KÄNGURU NÄINUD KUUE KUU JOOKSUL. megafeil :D Adelaide'is juhtus ka nii, et oma korraldamistuhinas sain kuidagi reedel päevaks tööintervjuu ja õhtul olin juba köögis tööl. Hispaania restoranis. oeh. :D korralikud Melbourne'i flashbackid olid, kuna Hispaania restos olin ju sealgi need kuus kuud. itsitasin omaette kogu õhtu, ma ei plaaninud tegelikult üldse kööki naasta mitu kuud. igatahes, kutsuti tagasi ka laupäeval ja pühapäeval ning pakuti püsivat tööd. esmaspäeval siiski lahkusin Renmarki suunas, et end proovile panna, või ma ei saagi aru, miks. aga no peab. hirmus on ja põnev on ka. vähemalt on maakodu kaheks nädalaks üüritud Fionalt, kes on väga inspireeriv daam. kogu maailmas reisinud, elanud, seigelnud. intelligentne, ilus, toimekas, julge. puhas rõõm vestelda ja kuulda lugusid ning näpunäiteid.

Adelaide'is peatusin esimest korda couchsurfinguga ka huvitava daami juures, kes on budist ja vananev hipi, nagu ta end ise nimetab. temalt õppisin bindiving'u, permaculture aedade ja couchsurfingu võõrustaja eluviisi kohta. kohtasin seal kanadalasi, kes olid oma kanuu jätnud Renmarki - nimelt tahavad nad kogu Murray jõe, mis on Austraalia pikim (2500 km) ja maailmas pikkuselt kolmas laevatatav jõgi (Niilus, Amazonas esikohtadel). nad tulid Adelaide'i raha juurde teenima, loodetavasti kohtan neid taas siin. hiljem tuli nende semu Brad ka - tema oli jõe äsja lõpuni sõitnud. no need stoorid olid kuulamist väärt. ajasid naerma, hirmutasid, inspireerisid, jahmatasid, pakkusid isegi äratundmist... lisaks õppisin kahest parema jala plätust tegema vasaku jala oma. või vastupidi. lol.

ühesõnaga. olen nüüd siin. wow. ja mu luger läks katki. omg. ekraan lihtsalt hangus ja ma ei saa oma raamatuid lugeda. mida ma siis teen? kuna sain Melbsi restost lahkumiskingiks elektroonikapoe 200dollarilise kinkekaardi, ostsin esiteks välise kõvaketta ja kuna raha oli üle, soetasin ühe üsna rumalana tunduva vidina, kui nüüd silmas pidada, et olen seljakotireisija ning iga kilo ja mahuühik on väga oluline. ostsin Numarki Mixtrack Pro II ja juba mitu õhtut miksin oma voodi peal mussi selle kolaka abil. ja olen päris õnnelik. varsti võtan kapist oma kokkupandava hularõnga ka välja (jah, ka see paistab olevat hädavajalik ese mu "ruumikas" seljakotis). nagu näha, on mu põhimõtted jätkuvalt "jah" ning "fck it, why not".

aga Melbsi viimased nädalad olid totaalne hullumeelsus. esiteks töö osas. viimasel nädalal tegin seitse päeva ja 70 tundi. teiseks meelelahutuse osas, kuna selle töö kõrvalt suutsin ka väljas käia inimestega ning öö läbi pidutseda või noh, pigem drinke teha. kaks korda. laupäev oli kõige olulisem. mis toob mu kolmanda punkti juurde - see aeg oli emotsionaalselt väga raske. jätan kõrvale tõiga, et lahkusin taas kogu tuttavliku ning koduse juurest tundmatusse, mis on ka päris hirmutav (aga lahe ka, aga hirmus ka, aga lahe ikka ka. ja hirmus.) rohkem oli asi mu peakokas Mikeys, kes on mulle väga lähedaseks saanud nende kuudega Melbsis. tal avastati soolestikuvähk ning ta teatas mulle ka. see lõi mu rööpast välja, kuna ma ei saa kuidagi isegi kirjeldada, kui eriline inimene ta on. kuidas me oleme köögis naernud, wow. kuidas me käisime windy, tema, kanye ja emmaga baare mööda ja püherdasime lõpuks kusagil hipsteribaari ees maas ning tegime selfiesid pärast tekiilashotte. woopwoop.
kuidas me käisime tema, kanye, obie ja juunioriga leges ööklubis revolver, kus obie (meie 18aastane apprentice) ostis esimest korda e'd ning Mikey rääkis mulle lugusid oma narkodiileriperioodist. ja lõputu hulk restorani köögielu huumorit täis argihetki. "fck that shˇt, marguerite!"
vabandust keelekasutuse pärast, aga proovige ise köögis töötada ja mitte vanduda. IGAV OLEKS.

lahkumispeo tegin ka. 15 liitrit sangriat, söök, veinid, õlled. see oli esmaspäeval ja ma olin nii liigutatud, kuna nii palju inimesi tuli kohale... osad tulid kas või 20 minutiks ja Melbsis on see väga suur näitaja, kuna see linn on suur. ja osad tulid pärast tööd kesköö paiku. ja pidid järgmine päev ka töötama. enamik pidid tegelikult. mõni jäi neli tundi hiljaks tööle ja mõni võttis haiguslehe. see oli niivõrd mõnus pidu. ma ei oskagi öelda miskit. isegi pilti peaaegu et ei tehtud, kellelgi polnud suhtlemise kõrvalt aega telefoni näperdada. muusika oli. tants oli. hularõngas oli. naer oli. ma olen nii tänulik ja õnnetähe all elanud Melbsis. mul polnud selles mõttes isegi kahju ära minna, et sinna on nagu kindel vundament ehitatud ja on, kuhu naasta.

sarah käis Melbourne'is külas mul! kohtusime Tais joogakursusel ja ta on imeline inimene. mu pisike tinycat. temaga tegime koos oma esimesed tätokad ajee

pühapäev fitzroys black catis.

Mikeyga china Townis woopwoop

Mikeyta China Townis... woop?

ääääää tsauuuu Melbsi kodu... oktoobris v novembris näeme.... onju... plz

aww Kevin tegi mulle viimase Service'i puhul special staff meal'i. omg. nüüd lõi klombi kurku.

 

meie kodu jänku Massimo. lol.

 

 

 

 

 

 

 

 

---------------------------------------------------------------

uus peatükk - Adelaide ja couchsurfing ja Weasel the dog

 

korjasin kanakuudi kõrvalt laime

 

Marioni permaculture aed oliivide, spinati, kõrvitsate, laimide, sidrunite, loorberipuu, karripuu, mündi, rosmariini, peedilehtede, tomatite jnega. coolness.

 

kibedad. oi kui kibedad.

 

sellepärast peab neid päevade kaupa leotama ja alles siis saab nad purki pista marinaadi või soolvee või millega iganes. oma maja laimide ja tšilliga ntx. ja oliiviõlikiht peale!

 

kass kah. hiir oli kah. pmst oli ainult taat puudu, muidu saaks lavastada stseeni, kus taat, memm, koer, kass ja hiir naerist välja tirivad maast. eee... lol?

 

tšillivikerkaar