uus-meremaa. eh. palju pilte, aga need ei anna kogetut edasi. ja isegi oma kogemused tunduvad tühised selle kõrval, mis veel kogeda on neil maagilistel saartel. mina käisin ainult põhja-saarel ja sellestki nägin vaid aucklandi ja sealt põhjapoolsemat osa. uus-meremaa aga läheb aina huvitavamaks, mida enam lõunasse liikuda. see ei tähenda, et retk poleks olnud imeline ja põnev ja äge, pigem et nagu tahaks tagasi veel avastama. kui mul oleks võimalus ja ma oleksin alla 30, läheksin sinna kindlasti working holiday visaga tagasi aastaks-kaheks. nii et minge, kes saab!

miks ma üldse uus-meremaale läksin? võiks ju loogiline olla, et lähedal ja olen parasjagu siin maailmajaos, aga ma ei mõelnud selle peale niimoodi. nz on alati tundunud väga müstiline ja muinasjutuline paik mulle. seal filmiti ju sõjaprintsess xena ja heraklese sarjad :D siis sõrmuste isanda filmid. ja lisaks käis Päiksi isa seal ja nägi metsas pingviini! no ma ei tea, kui see mind poleks ära võlunud! müütilised olendid, muinasjutud ja pingviinid - mhmh. mulle pole palju vaja :p

aga. seekord ma ei läinud üldse kõige selle pärast. tegelikult otsisin lihtsalt paika, kus vipassana meditatsiooni kursust teha. mul oli ausalt öelda ees terve maailma kaart vipassana meditatsioonikeskustega ja alguses vaatasin lõuna-ameerikat ja filipiine jne, aga seal ei toimunud kursusi nii regulaarselt, kui, nagu viimaks avastasin, meie naabrite juures uus-meremaal. täitsingi kandideerimisavalduse, sain vastu võetud ja siis hakkasin edasi vaatama. töölt küsisin kolm nädalat, 10 päeva mediteerimiseks ja nädala niisama ringi vaatamiseks.

esiteks ma siis õppisingi mediteerima 10 päeva. olin vait ja istusin 11 tundi päevas. kui mart mulle esimest korda rääkis sellest kunagi, arvasin, et see on üsna äärmuslikele, võib-olla ka peast veidi soojadele, inimestele. ja äkitselt leidsin ma end teisel pool maakera imekaunis hiidsõnajalgadega metsases orus just sedasama tegemas. kuidas need asjad niimoodi lähevad, ma ei tea. aga see on niivõrd uskumatult LAHE. ja kõik, kes seal olid, meid oli ligi 60, 30 meest, 30 naist, olid normaalsed tavalised inimesed, kellest enamik polnud ka enne väga mediteerinud, aga miski oli nad sinna kokku toonud. kõik olid erinevate elualade pealt ja erinevatel põhjustel tulnud, mis tegelikult on vist sama põhjus siiski. et mediteerida ja mõista veidi enam ennast läbi selle ja siis omakorda ilmselt maailma või midagi sellist. ja oli vanemaid inimesi ning kehva tervisega inimesi, aga enamik olid minuvanused ja oli isegi üks 18aastane neiu. nii äge, kui nii varakult juba hakata mõtisklema asjade üle hoolimata kõigest, mida eakaaslased või ka pere mõtlevad-ütlevad. kõnni lihtsalt oma rada.

igatahes, oli kogemuses nii pisaraid kui pisarateni naeru. vahepeal ma istusin lihtsalt silmad kinni ja naersin hääletult, kuidas ma ei oska absoluutselt mediteerida, aga peas käib mingi komöödia ja tsirkus. vahepeal ma istusin ja oli nii valus ja halb ja rõve, et pidin füüsilise jõuga sundima end edasi paigal olema, et no pagan võtaks, mediteeri nüüd noh. vahepeal oli täiesti imeline kehatuse tunne. siis oli jälle kordi, kus läks kaks-kolm tundi, et kuidagimoodi üldse keskenduda, lihtsalt mõte oli igal pool mujal peale mediteerimissaali. oli hetk, kus ma tundsin, et ma ei suuda, olen liiga nõrk. ja siis oli hetk, kus ma läksingi välja, istusin murule päikese kätte ja nutsin veidi ja siis läksin oma tuppa. aga kuna midagi teha ei ole ka oma toas - pole pastakat-paberit, pole telefoni, pole raamatut, pole muusikat, trenni ka teha ei tohi, siis istusin maha, vaatasin lihtsalt aknast välja metsa poole ja mõistsin midagi. noh et mesilane lendas mööda ja rohi liikus ja metsas olid linnud. ja kõik kuidagi nagu lihtsalt oli. ja see olemine oligi iseenesest nagu asja mõte. et eksistents ongi elu mõte. et ei peagi midagi tegema, peab lihtsalt olema. ja siis ise vaatad, kuidas oled. tegelikult pole ju kellelegi aru anda, peale iseenda. ise võtame endale kohustused ja paneme mingid piirangud ja anname hinnangud. mina olin selleks hetkeks kuus päeva sundinud end armutult sirge seljaga kõik sessioonid kaasa tegema ja lõpuks lihtsalt murdusin, mitte ei paindunud. aga tuleks hoopis painduda. natuke leebem olla enda vastu. natuke rohkem ennast hoida ja armastada. ja pärast seda oli mul lihtsam mediteerida, sest ma andsin endale valiku, et no kui ikka üldse enam ei jaksa, siis vaheta poosi või no et alati võid ära joosta ju. ja kohe, kui vaba valik oli, valisin ikka mediteerida.

ja üheksandal päeval oli mul ka üks väga ilus hetk ootamatult, kus ma lihtsalt hakkasin nutma, sest ma olin nii tänulik äkitselt kõige eest. läksin metsa ära ja nutsingi seal, et mul on olnud elus kõik need kogemused ja inimesed, mis on mind kokkuvõttes toonud sellesse hetke. ja see polnud mingi mõttetöö vili, et mõtlesin välja, et oo, kuidas mul on vedanud. ei. see polnud teooria. ma kogesin seda. ja see ongi mediteerimise ja jooga point, et läbi kogemuse õppida. teoorias olen ma alati tugev olnud. annan nõu siia ja sinna, aga kuni ma pole läbi elanud, ma ei tea. ei suuda iseenda nõuandeidki järgida. nõu tulekski vist siis anda, kui ise läbi elatud ja siis on ka ikka kahtlane, sest igal inimesel on ju oma ainulaadne maailmakogemus.

ee. wow. okei. kus sattusin nüüd soonele. okei. igatahes uskumatu, et tegin ära need 10 päeva ja ma soovitaksin igal inimesel võtta endale elust see aeg. 10 päeva kogu elust, see pole üldse palju, aga see, mis pärast on endale ja teistele anda, on mõõtmatu. tegelikult jah, ma ei saagi kirja panna seda, kuna tegu on siiski kogemusega. minge ja tehke, kuigi tundub ehk hullumeelne ja pikk aeg. ei ole üldse. investeering iseenda olemisse ja läbi selle teete kogu maailmale kingituse.

pärast meditatsioonikursust naasin Aucklandi, mis pole just kauneim linn maailmas ja ilm muutus seal kolm korda veel kiiremini, kui Melbourne'is :D aga veetsin aega ühe kanada neiu Caelaga, kes oli ka meditatsioonikursusel ja pärast selgus, et peatume samas hostelis ja läheme paari päeva pärast samale G Adventuresi ekskursioonile saare põhjaossa. lisaks oli kursusel ka veel üks Eesti neiu, pärast selgus, et mu ema väga hea sõbranna õetütar. nagu. meie planeet on nii pisike ja läbipõimunud, et see on uskumatu. ja meelespealilled kasvasid metsavahel seal orus ja metsas olid öösiti glowwormid, mis tekitas tunde, nagu oleksid tähtkujud metsapimeduses. imeline. okei. igatahes.

käisin esimest korda absailingut tegemas kanjonis ja lisaks hüppasin langevarjuga ja lisaks võitsin parditulistamisvõistluse ja lisaks kanuutasin kuuvalgel 

esimene asi uus-meremaale jõudes

selfie smaugiga!!!!!!!

gollum!

jei, nii seljakotirändur!!!!

hipi veits

Caelaga pärast meditatsioonilaagrit. nagu. mul on nii hea meel, et kohtasin teda ja et veetsime pärast veel koos nädal aega. see oli väga vajalik pärast sellist kogemust, noh, et oleks inimene, kes saab aru, kust sa just tulid, sest natuke nagu selline värske haava tunne on. et oled kuidagi õrn.

uus-meremaa, dendrofiiliaparadiis

käisime hommikuti pargis joogat tegemas

Jos viis meid metsa. enne metsaminekut peab jalad puhtaks pesema, et mitte viia haigusi ja asju puudele.

niimoodi viidi metsast puid välja vanasti, puuraudteel

nii

ilus

kosed igal pool

Jos ja Caela

asjad metsa all

metsaromantika

silver fern, uus-meremaa sümbol uuel lipul ka neil nüüd

mõõn

sinimustvalge

Auckland

piknik

haha leidsime melbournliku kohviku, jess, Auckland, hea töö

absailing - minu kõrgusekartus sai natuke ületatud esimese kosestlaskumisega, aga oo, milline väljakutse :D nüüd teeks kogu aeg seda.

suur kuulus puu

ujuma kevadiselt karastavasse merre.

tegelikult oli üsna külm, aga kui tihti on ikka võimalus end jälle uute merre kasta, nii et tuli minna!!!! ja see oli nii hea.

ranna-aarded

meie hostel!

pardilaskmistšempionid! kogemata olin korduvalt väga täpse sihtimisega ja hiljem kõik kahtlustasid, et ma pole ametilt kokk, vaid snaiper. oh well...

g-adventuresi piraadid!

varahommikul läksime paathosteli kapteniga karpe koguma rannalt

mu esimene snorgeldamiskogemus (vähemalt selges vees ja ilma maagiliste seenteta) - wow. wow. wow. omg. wow. nagu.

ilu ümber igast küljest.

isekorjatud eine merest. mmmmmmmmm

bay of islands

hobusega vulkaani otsa. see oli hirmsam, kui langevarjuhüpe. mäed olid väga järsud ja hobune oli kõrge ja appi ma ei oska ju ratsutada :D too late, pidi ära tegema ja tegelt oli lõpuks väga äge.

see on vulkaanikraater

vulkaanikraatriserv. teistsugune, kui ette kujutasin.

ilus. valgus ja värvid ja kõik. mhmh.

viimasel hommikul läksin randa joogat tegema.

tšau, Auckland

kodu ootab

pärast 10päevast mediteerimist ei tundu miski ekstreemne, nii et otsustasin lennukist välja hüpata ühel vabal päeval. see tõi mu lõpuks nii sõna otseses kui kaudses mõttes jalgadega maa peale tagasi. sest esimesel hetkel lennukist välja kukkudes oli mu mõte, et WTF OMG MA HÜPPASIN JUST LENNUKIST VÄLJA APPPPPPPIIIIIIII ja siis läks kaks sekundit ja ma olin nagu APPI KUI LAHE SEE ON NAGU UNENÄOS LENDAMINE WOW MA LENDAN WOWOWOWOWOWOWOWOWW MA OLEN KÜIGE ÕNNELIKUM INIMENE MAAILMAS. selline tagasihoidlik viis minutit päevast.