nonii. kuna mul on pikk nädalavahetus, siis saan veel veidi kirjutada, üleslaadida, meenutada, naeratada viimaste kuude pilte vaadates. :) tundub, et olen juba palju detaile ära unustanud, aga miskit on ikka meeles ka.
üks viimaseid pilte eelmises sissekandes on palmidega pilt. see oleks tegelikult pidanud olemagi viimane, aga sassi läks midagi. see oli õhtu, mil mu outbackiseiklus lõppes ja ma jõudsin India ookeani äärde hetk pärast päikeseloojangut. nagu. wow. see tunne oli ebareaalne, kui Ian ja Wally mu hostelisse maha panid ja Ian ütles, et davai, pane asjad kähku tuppa ära ja siis kõnni selles suunas ja jõuad Cable Beachile, mis on üks Austraalia ikoonilisematest (kas see on sõna üldse eesti keeles??) randadest. ja tunda pärast kahte nädalat kõrbeõhku merehõngu ning troopilist veidi niisket soojust oma nahal oli imehea. ranna poole jalutades esimese asjana nägin vastu tulemas kaamliterodu, kes tulid just turiste jalutamast. see tegi mulle muidugi nalja. edasi jõudsin rannani viiva tänavajupini ja mida sihtpunktile ligemale ma jõudsin, seda rohkem mu süda täitus tänutunde ja tohutu rõõmuga - WOW, MA OLEN JUST LÕPETANUD ÜHE SEIKLUSE JA JUBA ALGABKI UUS. ja see algus oli võrratult ilus, sume, tumedate kuid kaunite värvide mäng tumedate palmipuusiluettidega. ausalt öelda ma ei suutnud uskuda, et ma olen sellesse hetke end kuidagi kohale toimetanud. kõik mu eelnev elu oli mind kuidagi toonud just sellesse imelisse hetke. ja sealt edasi olen jõudnud praegusesse hetke. ja vahepeal on olnud veel nii palju erilist, ilusat, kummalist ja samas nii õiget, et mul on tunne, nagu ma ise enam ei peakski midagi tegema väga, elu haaras mu kaasa ja ma pean ainult olema nii mina, kui võimalik, ja nautima. aga nautima ka raskemaid ja valusamaid hetki, sest kõik on osa mosaiigist. ilma tumedate tükkideta poleks kontrasti ja erksa ilu jääks rõhutamata.

ühesõnaga olin troopikas ja tore ja jee ja mul oli kaks nädalat umbes, et võrkkiiges vedeleda, päikesetõusu ajaks igal hommikul randa minna joogat tegema, käia lähedal asuvas blue buddha sanctuary aias mediteerimas, McKenna "Jumalate toitu" lugeda, frangipani õisi nuusutada (lemmiklõhn, mhmh), Hallo Kosmoseid kuulata, rannas imeliste loojangute ajal supelda (ettevaatlikult, kuna Broome'is on meremaod, haid ja salteed ehk hiiglaslikud merekrokodillid) ning klapid peas tantsida tähtede all kottpimedas päikeseloojangust pilves olles, hularõngaga keerutada, boogieboardiga lainetes surfata, päikesevanne võtta ja üldse nautida kõige puhkusemat puhkust, mis võimalik. lisaks suhtlesin hosteli elanikega pisut, enamasti oma toakaaslastega, kellest üks oli imeline daam nimega Sheila, kes oskab rääkida delfiinidega ja on veetnud palju aega Sai Baba õpilasena ning üldse väga kaunis hing, väga kõike elu austav ja põnev isiksus. mul on tunne, et elu toob mu juurde teatud inimesed-õpetajad ja toob mind ka teatud inimeste juurde, et mingit vastastikkust kasu saaksime sellest. igatahes ma väga nautisin ta seltskonda ja lugusid. ja ta tutvustas mulle sufi poeedi Hafizi luuletusi, mis olid imeilusad. vot nii. ja ta näitas ka, et kunagi pole liiga hilja millekski ja et alati on veel seiklusi ees ning miski pole kindel ja paigas, kuni me siin inimesenahas ringi käime.

mmhmh, täitsa okei esmamulje Broome'ist

hommikuvalgus, teel blue buddhasse teisel hommikul. sattusin rahvusvahelisel joogapäeval sinna, kus kõik sessioonid olid tasuta ja käisingi kohe hommikul ja õhtul ka :) seal oli Iyengar-stiilis jooga, mida ma polegi enne proovinud, nii et huvitav oli. edasi tegin muidugi oma asja rannas hommikuti, et veidi säästlikum olla.

sorry, et panen pildi vetsupotist siia, aga peale veetõmbamist kukkus loputuskastist konn välja ja see oli minu jaoks uus kogemus. peale foto klõpsamist meenus mulle aga Iani tarkusetera, et kus konnasid, seal madusid ja siis pistsin punuma. huh, troopika eripärad. mäletan seda korda ka, kui eelviimasel õhtul ühe gorge´i veesilma kõrval telkisime ja tahtsin oma telki panna vee äärde kohe, et nii ilus ju, ja siis Ian ütles, et ee, äkki pane ikka kaugemale, vees elavad krokodillid. et on küll freshied seal ja pisemad kui salteed, aga siiski. ja ookeanis olles ma ka ikka vahel võpatan, kui midagi vees hulbib, et omg, äkki on haikala. siiani on olnud puuleht või vetikas. lihtsalt tasub mitte ujuda päikeseloojangust päikesetõusuni ja natuke enne ja pärast ka.

topeltpalmid. kena ilm seal talvises Broome'is. suviti on seal nii palav ja niiske, et põhjamaa inimesele oleks üsna talumatu. talv oli selline meeldiv 28-32 kraadi. mõnus keskkond madudele ja kroksidele ka, pole vaja minge talveunega jantida. ja kui arvate, et ma siin pingutan üle nende elukate mainimisega, siis teadke, et rand oli täpselt enne minu tulekut poolteist päeva suletud olnud, kuna üks kroks ujus ringi ja tuli kinni püüda.

hommikuti oli mõõn

Hafizi luule

no sitt pilt on, aga käisime vaatamas haruldast loodusnähtust nimega staircase to the moon, mis ilmneb siis täiskuu ajal, kui on eriliselt suur mõõn ja kuu on tõustes punane ning ta valgus tekitab silmapiirini sellise valgustrepi illusiooni peegeldudes mõõnaga paljastatud mudaväljadelt

sel puhul mängiti didgeridood ja peeti laata ka.

jee, päike tõuseb ja aeg baobabi puudega ääristatud teed mööda randa joogatama minna

üks hommik oli teistmoodi

kaamlipoisid udus

vaikselt hakkab tõus jõudma Cable Beachile ja loob rannast hoopis teise mulje

maailma vanim välikino Sun Pictures. filmi ajal lendavad üle pea lennukid pidevalt.

vahel leidis Sheila mu rannast üles ja tegi pilti, kui jälle rõngaga mängisin

frangipani õied, mu lemmikaroom

roosad hommikud

nagu polnudki taeval ja maal vahet, kõik oli üks

liivale oli vesi kunsti teinud

ja linnud tegid mustreid

ja sel hommikul nägin ma igal pool südameid, vahel mul on sellised päevad.

leiate siit ka südame, kui otsite

ja veel üks süda, sipelgate tehtud

väike huulepulk peale ja randa reivima

väga serene Blue Buddha Sanctuary

kübar oli vajalik, et pärast mitut rannatundi mitte koduteel ära põleda haha talk about too late

jee, Sheilaga lapsikusi tegemas

nonii, pingpong, aeg minna või mis :p

tsau, baobab. mu dendrofiilia pole väiksemaks jäänud.

ja nüüd lugu mu ainsast Sydney-külastusest. lennuk maandus, läksin teise lennuki peale ja siis tegin selle aknast ooperimajast pilti. linnuke kirjas.

tere, Gold Coast, ma olen tagasi.