kõik, mida ma olen oma elus kogenud, kõik eriline, kõik argine, kõik halb, kõik hea, on olnud vajalik. tegelikult polegi miski "halb" ega "hea", kõik on lihtsalt... vajalik. läbi iseenda mõistma õppimise olen ma hakanud rohkem mõistma teisi ja läbi selle, et olen enda vastu leebem, olen ma palju leebem teiste vastu. iga kord, kui ma kellegi teise vastu negatiivsust tunnen, saan aru, et see on mingi aspekt minus endas, mis tahab tähelepanu. enda vastu oleme alati palju karmimad, kui teiste vastu. sellepärast ma proovingi endast aru saada ja endaga võimalikult aus olla. seda lihtsam on see teistega. tõde otsin vaikselt omaette iseendas. vahel on tunne, et mu elu on nagu tööl käimine - et argielu kõrvalt võtan aega tõe otsimiseks või midagi sellist. et istun põllul tähtede all ja jätan oma kostüümi voodi peale ja lihtsalt olen natuke, enne kui jälle sellesse näitemängu nimega "normaalsus" naasen. nagu tähtede vahtimine tundub rohkem päris ja ma olen palju suuremas rahus. ja success on see, kui ma panen kostüümi tagasi selga ja ei suuda uuesti rolli sisse elada ja tähevalgus püsib minuga kaasas. tihtipeale ei püsi. või noh, nagu lähemal ja kaugemal on. AGA. point on vist selles, et oli aeg, kus mulle tuli vähem pähe võtta sellist aega, et kostüüm kõrvale panna ja natuke lihtsalt olla. et tore, et nüüd olen ja võtan ja proovin mitte karta enam ja sellest lähtuvalt teha otsuseid. usaldan elu. ma olen siin, et õppida. see on minu elu mõte. ja teiste jaoks olla see, kes ma olen, see tundub kuidagi vajalik :D nagu. ma ei oska seletada. aga ma olen vajalik. või nagu on vajalik, et ma oleksin järjest rohkem mina ise. see paistab teised ka rohkem endaks tegevat. sest mulle meeldib ausus ja siirus ja õnnelikud lõpud. aga, nagu keegi ütles, siis happy ending can not come in the middle of the story hihii. oluline on aru saada, et story võib ka happy olla. ja fun. ja playful. ja kirjavigasid võib ette tulla, sest stoorit kirjutab inimene ise. ja inimene pole täiuslik. aga kui tal veab, on ta huumorimeelega ja leiab vigadest naljaka üles.

ma olen vist liiga suure doosi imekauneid päikeseloojanguid saanud jälle :D ja tähti. kiiritatud ajuga kirjutan. ah, mis seal ikka. ma olen teisel pool kera, mis ikka juhtuda saab, kui jagan, mis mu peas toimub. usun, et tõelised sõbrad händlivad ära ja jäävad alles, isegi kui aru ei saa :D "remember who you are before the world tells you how you should be." mul on vedanud, et saan endale lubada sellist eluperioodi, kus ma kõigun hullumeelsuse ja reaalsus piiril ning olen lihtsalt vaba. olen, nagu olen, mis ma olen, kes ma olen, kuidas olen. üksi olen. lihtsalt olen. faking hea on. valik on minu. valin iseenda praegu. i hope to never settle for less.

käisime kellegi lahkumispeol freecampis ehk kämpingualal täna - martin ostis auto ja viis, nii tore! põhimõtteliselt oli tegu telki tehtud lõkkega. telgis istus kari prantslasi, kes väga tüüpiliselt suhtlesid ainult omavahel ja prantsuse keeles. ja prantslased teeb veel eriliseks see, et nad ei paista hapnikku vajavat samal määral, kui tavainimene, ehk siis nad istuvad lõkkesuitsu täis telgis ja suitsetavad vahetpidamata sigarette. istusime veits aega telgiukse ees, kuulasime mõnusat elektrot (muusikamaitse on neil hea), vahtisime vaheldumisi lõket, tähti ja kuud. lõpuks tegime jalutuskäigu jõe ääres martini, pascali ja nadiaga, kuulasime tähevaikust ja jõelt kostuvaid linnuhääli. ja mingi hetk kasutas nadia meie kojutuleku koodsõna "squirrel" ja tulime koju :D nii mõnus on kodus olla. vaba öö. homme teeme lillkapsapõhjaga pitsat - family night majakaaslastega esimest korda!!

sellest nädalast muide kõnnime nadiaga tööle neli kilti iga päev ja pärast kerjame küüti, et koju saada :D kõndimine on igatahes täiega mõnus. ilus jalutuskäik loojangusse. vahel räägime juttu, vahel oleme antisotsiaalsed ja kuulame mussi. kindlasti hakkan selle maanurga ilust puudust tundma. iga koht on ainulaadse iluga. näitan natuke, mida tee peal näen, tulge kaasa, kui tahate:

tore tekstijupp ka lõpetuseks:

Aloneness

Aloneness and silence are two aspects of one experience, two sides of the same coin. If one wants to experience silence one has to go into one´s total aloneness. It is there.

We are born alone, we die alone. Between these two realities we create a thousand and one illusions of being together - all kinds of relationships, friends and enemies, loves and hates, nations, races, religions. We create all kinds of hallucinations just to avoid one fact: that we are alone. But whatsoever we do, the truth cannot be changed. It is so, and rather than trying to escape from it, the best way is to rejoice in it.
Rejoicing in your own aloneness is what meditation is all about. The meditator is one who dives deep into one´s aloneness, knowing that we are born alone, we will be dying alone, and deep down we are living alone. So why not experience what this aloneness is? It is our very nature, our very being.

Osho, The Sound of One Hand Clapping, Talk #14