Melbourne - olen siin nüüdseks olnud kaks nädalat ja ühe päeva. kuidas on elu linnas, mis pole isegi 200 aastat vana, kus elab kolm korda rohkem inimesi kui Eestis kokku ja kus vasakpööre on liikluses kõige ohutum pööre? väga lahe - näiteks kui päike on väljas, kuivab pesu viie minutiga ära. lol.
okeiokei: nagu suurlinnas ikka, toimub siin pidevalt midagi. teepuud ja eukalüptid teevad õhu aromaatseks. linnaplaneering on läbimõeldud ja loogiline - jalgratturitele on igal pool kas eraldi oma tee või siis rada autode kõrval. muuseumid on tasuta enamuses. ka süüa saab tasuta või odavalt maailma kalliduselt neljandas linnas (nt lentil as anything - annetustepõhine taimetoidurestoran; turg - päeva lõpus saab dollariga kotitäite viisi kraami; linnas 2.50 sushirullid, 6.50 taimetoidubuffet kesklinnas). kõikjal leidub hubaseid kohvikuid tõeliselt hea kohviga (õigustatult eksisteerib termin "Melbourne'i kohvisnoob"). linn on mitmekülgne - pargid, jõgi, rand. siin leidub midagi kõigile. mul on veel nii palju avastada. ma kõnnin lihtsalt õhtuti koju ja naeran suurest rõõmust, sest mul on hea olla. keegi ei tunne mind, null kohustust kellegi ees peale iseenda, ma armastan suurlinna anonüümsust. oled keset inimesi nähtamatu, jälgid kõike olles osa kõigest. ma olen nii õnnelik. kahe nädalaga olen ma leidnud unistuste töö (just siis, kui andsin juba alla kokaameti osas ning otsustasin niisama tsillima hakata - kuigi omg! ma käisin rannas ja seal oli null smuutibaari :D) ja paberid korda ajanud. jäänud on veel leida elukoht. praegu sheerin tuba Kennyga. ta on tsill kahemeetrine poiss ja on täitsa tore vaikne toakaaslane, kui talle nädalas korra paar külmutatud rotti anda (ta lemmikud on Medium Size, aga need on juba tükk aega otsas olnud poes, nii et ostame väikesi, kuna ei hakka ise tükeldama Large suuruses rotte onju). ei, Kenny pole freaky aborigeen ("aborigeen" või "abo" on siin muuseas halva tooniga sõna nagu "neeger" Eestis). Kenny on püütonipoiss =)

austraallased on enamasti väga mõnusad tšillid hoolivad inimesed. ei põeta üle ega olda närvilised. kõigil on võimalus elada inimväärset elu, kus ei pea rabama vaid selleks, et toitu laual hoida ja kord aastas Egiptuses käia. kui viitsid tööd teha, teenid kenasti, et elada üsna kesklinna lähedal, reisida ja tegeleda hobidega. enamasti ei oma inimesed siin maju ega kortereid, vaid üürivad ja kuni pere loomiseni ka jagavad maju/kortereid/tube. sharing is caring, onju. muidugi peab ka mõistma, et see laid-back philosophy võib tähendada, et igat lubadust ja juttu ei tasu surmtõsiselt võtta.

minu võtsid enda koju Richie (vana semu Eestist, RBV ftw!), Pete (peekonidieedil ülitore, mõistlik ja intelligentne aussie) ja Luke (filipino, MMAmaniakk). mul on nii vedanud. hommikuti teevad nad mulle kohvi, pühapäeviti käime kohvikutes hommikust söömas, vahel käime kinos või jõusaalis. eile käisin nende gymis (Pete ja Richie teevad Brasiilia jujitsut, lisaks Richie töötab seal adminnina) BJJ ehk Brasiilia jujitsu proovitrennis ja MMA proovitrennis. see oli päris lahe. tahan muay thai oma ka proovida ja siis vaatan, kas hakkan käima. igatahes olen väga tänulik, et mul on kohalik baas olemas, kuna tänu sellele on mul lihtne olnud tegeleda töö- ja korteriotsingutega ning olen palju head nõu saanud neilt. ja nende sharehouse ehk jagatud maja asub North Melbourne'i linnaosas, mis on täis väikesi viktoriaanlikke ornamenteeritud sepistega kaunistatud majakesi. tänu sellele tahan ise ka siiakanti elamise leida. see on palju suurem väljakutse kui tööleidmine.

ahjaa, kuidas ma üldse töö leidsin? teadsin, et arukaim variant on ise cv kohale viia peakoka kätte, kuna nii jääd kuidagigi meelde neile. kolmandal siinviibimise päeval toimetasingi cv-sid igasugu kohtadesse ja koju naastes selgus, et kedagi pole ja pean kuidagi aega surnuks lööma. richie soovitas mul minna populaarsesse kodukandi hipsterikohvikusse nimega hotpoppy. läksin, meeldis, avastasin, et otsitakse töötajaid sinna. andsin oma cv. lubati edasi anda managerile. õhtul panin ise ka gumtree portaali (kust leiab kõike - põhiportaal siin viibides) kuulutuse, et "reliable kitchen hand/cook", kuna tegelikult ma ei tahtnud üldse stressirohket kokatööd. mõtlesin pigem tsillida ja nõusid pesta kusagil. jah, nõudepesu on hea meditatsioon. mhmh. järgmisel päeval viisin ka CVsid ja veidi hakkas juba kurb ja hirm, et pole "veel" tööd leidnud (lol - oli neljas või viies päev vist siin viibida :D, richie oli ise kuid tööd otsinud). helistasin paulile ja ta rahustas mu veidi maha. thanks, man. ja siis äkitselt sain sõnumi - olen hotpoppy manager, tule proovipäevale. jess! ja siis helistas mu oma kuulutuse peale mingi ülimeeldiv ja sõbralik mees, kes kutsus tööintervjuule, kui mul vähegi on aega teisipäeval. okei! tulen!
esmaspäeval käisin siis hotpoppys proovikal - ülitoredad kolleegid, minuga oldi väga rahul, omanik pakkus kohe võimalust ka ta teistes söögikohtades (pisut rohkem high end) kaasa lüüa ja tahtis kitchen handi ameti asemel (abikokk) kokaks mind - ütles, et kolmapäeval teeme kuuma köögi proovipäeva ka. ütlesin, okei, aga mul on teisipäeval ka tööintervjuu veel, käin seal ära. teisipäevane intervjuu läks väga hästi - väga hea kesklinna Hispaania tapaserestorani omanik/peakokk Aaron oli rahul mu suhtumise ja iseloomuga, kutsus proovipäevale. ütlesin, et okei, kolmap mul proovipäev ühes kohas ja neljapäeval saan tulla. Aaron ütles, et loodab, et mu kolmapäevane proovikas sakib täiega, et ma ikka neile tuleksin :D aga ei sakkinud. jälle oli väga tore köögis seal hotpoppys. ja neljapäeval Hispaania restos oli ka väga tore ja minuga oldi rahul. Aaron ütles, et mul on nüüd valik - kohvik ja tsill või restoran ja väljakutse. et nemad tiimiga igatahes toetaksid mind täiega ja aitaksid ja võtaksid mu soojalt vastu. tegelikult oli mu valik tehtud. loomulikult valisin ma väljakutse, see on mu loomuses. lihtsalt seekord on mu suhtumine kardinaalselt muutunud. ma ei põe enam töö pärast, sest ma otsustasin nii. ma teen tööd naudinguga. wow. ma töötan suurlinnas päris restoranis päris kokana. ja see on nii lahe. aitäh, universum. jess. ja see töö tuli minu juurde ise. kõik on lihtsalt kuidagi õige. peab lihtsalt elu usaldama.
ja ikka hoopis teine asi on, kui omanik on ise ka kokk - ta mõistab su panust. ja süüa saab kogu aeg. ja vahetuse lõpus saab õlut või veini või kokteili. või jointi teha teise peakokaga :D alguses kasutasin neid võimalusi, aga nüüd tsillin niisama. joon vett. aga lahe on ikkagi. ja töökaaslased on kuidagi nii õiged. ma tunnen suurt kiindumust nende vastu juba praegu. peaaegu kõik on täie hingega asja juures. ma ei ole kunagi nii mõnusas kollektiivis olnud. see paneb tahtma endast iga kord 120% anda. tegin isegi küpsiseid täna, viin neile homme =)

omg minust ongi saanud grafomaan. aga võib-olla on kellelgi sellest jutust kasu. Melbourne on võimalusi täis. kui oled normaalne inimene, kes viitsib tööd teha ja räägib inglise keelt, siis pole siin absoluutselt tööpuudust. ja üsna lihtsa tööga (olen kuulnud, et nõudepesijanaga võib mõnes kohas teenida 25 doltsi tunnis, mis on rohkem, kui ma kokana teenin) teenid hästi ja jääb ohtralt aega muuga ka tegeleda. ja kokanagi pääsed 40tunniste töönädalatega, mis tähendab korralikku palka ja samas tšilli graafikut. nii et kasutage võimalust. eriti kui on mõni skill - tehke kas või barista kursus või tõstukijuhi load... kui neid variante pole, tuleb lihtsalt naeratada ja sümpaatne olla, seda hinnatakse. nii et JUST DO IT! kas või laenake see alguse raha, leidke mõni sõber, kes öömajale võtab või couchsurfige ja tulge.

 

viimane tai-postitus... ÜLIKAMM. mul oli kurb ära minna koh phanganilt. kuigi veidi oli vaja ka, kuna muljeid oli nii palju kogunenud, et väike protsessimine on vajalik. ma arvasin, et ma muutun pärast seda joogakursust, aga ma ei kujutanud ette, et niimoodi või et hoopiski mitte jooga tõttu, vaid tänu inimestele, kellega koos olin. wow. aida, sarah, xiuxiu, dayna, vicky, dar, teganyi, sammy, sunni... kuu aega koos olles õpib inimesi tundma küll ja nende inimestega koos olles tulid igaühest meist välja kõige paremad isiksuseomadused. see oli nii lahe. ma ei ole kunagi nii stabiilselt õnnelik olnud järjest. tõesti nagu rõõmu täis ja kõik oli nii selge, lihtne, siiras, aus, läbipaistev. suhtlus toimus ilma mingite maskideta, keegi ei pidanud kellegi järgi kohanema, keegi ei pidanud teistest eeskuju võtma. kõik inspireerisid üksteist. igaühelt oli midagi õppida. avastasin, et ma ei tee asju lihtsalt sellepärast, et teised neid teevad. tegin oma asju, õppisin end usaldama. ületasin end. sain uusi kogemusi. sain uusi mõtteid. sain sõpru.

 

 

päris ilusaid vaatepilte nägin ka.

sticky rice with mango - omg kui hõrk. ja kuna Aida oli näinud mingit kahemeetrist madu tee peal, siis olin üsna jumpy sellest ja ehmatasin, kui mu kõrvalt lavatsi alt hiir välja ronis. gekod, hiired, koerad, kassid, hiigelprussakad - tavapärane restoraniseltskond tais.

üle ei lugenud, aga pakun, et tuhandejalgne on see.

art café vegeburks - aga point on, et taldrikuserval on sammy ehk baarmeni saadetud väike kingitus ehk banana breadi tükid =)

golden rocki piraadibaaris. ja jah, me naersimegi suht kuu aega järjest kogu aeg. kui me just ei nutnud joogas :D

art café

sammy tõi mulle toidu kahe kahvliga, kuna ma olen special ja too happy all the time :D

mu kaks lemmikut

saare populaarseim hommikusöök ehk chia bomb. do want!

veits ebagraatsiline ehk, aga ma olen täiega happy, et suudan peapealseisu teha jeje

Aida ehk grandma'ga rannas :D

chakrasana ehk the wheel põse

 

 

 

 



golden rock

grandma in golden rock

 

 

veits aega oli raske postist lahti lasta miskipärast :D

soovilaevukesed täiskuuööl

freeway baar. mmhmh.

FULL MOON

FULL MOON 2

grandmamobile - Aida sõidutas meid rolleriga ringi pidevalt. käisime sellega isegi keset džunglit asuvas aurusaunas öösel. ja teekond sinna oli enam kui creepy. WE'RE IN THE JUNGLE, MAN. THIS ROAD IS GOING ONLY DOWN, MAN. ARE THERE TIGERS IN THE JUNGLE, MAN? WELL, IF WE'RE GONNA DIE, WE'RE GONNA DIE, MAN. YAH, MAN. aga jäime ellu ja saime saunas käia, ambienti kuulata, arbuusi süüa, lõkke ääres istuda...

art café muidugi - saare parim kohv. sammy tegi muidugi.

totaalselt ilus nagu.

jah, see loom on päris, mitte patareidega.

only pipi, no shit

lõputseremoonia - valge hägu taustal on swami ehk valgustunud isik ehk joogakooli asutaja =)

saan nagu täiega õnnistuse, diplomi, kaitselõnga ümber käe, laubale viie tuha seguga märgi nagu simba ja LISAKS KA ÕNNISTATUD MUFFINI. say "yo" to yoga!

jooga-simba. ahjaa, päris lilledest vaniku sain ka kaela.

dar saab ka asju!

dayna ka!

tähistasime golden rockis ofc

jeje, vicky mu toakaaslane!!

kogu aeg jõime šeike

kiisu naked chocolate'i orgaanilise šokolaadi kohvikust. pärast golden rocki väike munchies veel viimast korda seal.

viimasteks öödeks kolisime sarah'ga rannale bungalowsse



üks lemmiksöögikohti ehk mama pooh's - cheap price but nice. põrandat seal ei eksisteerinud, olid sellised muldkraavid rohkem. inglise keelt ei räägi keegi, tellimus tuleb paberile kirjutada. rahaga tegeleb patroon, kes istub nurgas ja tukub enamasti oma kassa kohal, milleks on raha täis kaanega plastämbrike. tema kontoriks on restoraninurk, kust leiab kõike alates roostes ventilaatorilabadest, katkistest mikrolaineahjudest, vanadest telekatest kuni vanapaberini. seda kohta soovitab ka tripadvisor muideks ja vanast kineskooptelekast lastakse frank sinatrat. ja toit on megahea. ja odav.

ping pong ja tinycat awwwwwwwwww

 

tagasi run's house'is - dayna ka tindiseks!

bamboo tattoo letsgo!

 

sammy tõi bananabreadi, päris lille ja siis ka salvkalille :D viimane päev art cafés.

ja lõpetuseks golden rock.

lahkumispäeva hommikul ärkasin üles, tegin harjutusi, siis läksin ujuma ja snorgeldasin veidi. nägin megasuurt tigu, sellist, mille karbi pildi millalgi blogisse panin ja mõtlesin, et kui suur selle elanik olla võib - NO NÄGIN ÄRA. ON SUUR. ja äge =) snorgeldamine on lahe, kuigi ma pole isegi päris korallirifil seda teinud veel. mulle sobib ka lihtne pruunide vetikatega merepõhi ja sellesse sulanduvad kalad :D i'm easy that way. lihtsalt maailm on täis nii paljusid väikeseid asju, mida märgata, ja ma armastan neid kõiki. ja ma olen nii tänulik ja rõõmus selle üle. jep.
pärast snorgeldamist käisime hommikust söömas ja siis oligi aeg koos dar'iga taksoauto kasti ronida ja lasta end sadamasse viia. muidugi jäime me hiljaks, aga tai puhul on hea see, et mingist hetkest tekkis ilmselgelt kogu ühiskonna toimimisse mingi nihe ja KÕIK toimub hilinemisega. niisiis, kui sadamasse jõudsime, saime veel laeva järele oodata puu varjus. reisijaid kantseldas "kontoris" (suur hunnik tühja õlletaarat + tool kõnniteel) istuv valjuhäälne vanamees, kes karjus "NO",  kui valel ajal vales suunas astusime ja "koh samui", kui õige laev lõpuks kohale tuli. kolmveerandtunnise hilinemisega koh samuile jõudes ootas mind takso, mis mind väga suure ringiga lennujaama viis nii, et hilinesin check-ini, aga ka sellest polnud midagi, kuna ka lennuk väljus suure hilinemisega. ma olin kogu aja üsna zen ka, kuna olin hommikusöögil kohanud taaskordset reisilist, kes rääkis, et tegelt on suva, kui lennule hilined, nad panevad su lihtsalt järgmise lennu peale =) selline õpetlik ja rahustav tekst neile, kes taisse reisivad. oo, ja Bangkoki lennujaama tax free poodides saab tasuta kõhu täis süüa eri maitsetega soolastest ja magusatest tai riisiküpsistest ja kookosvahvlitest. mmhmh.

nii. kokkuvõtteks: tais kohtasin ma nii palju inimesi, keda oli kuidagi vajalik kohata näiteks kas või Melbourne'i mineku osas veel suurema kindlustunde saamiseks. siia jõudes olin juba saanud nõuandeid töökoha ja elukoha leidmiseks, järgmine nädal saan kasutada jalgratta (dareau'lt, kes ise paar kuud aasias ringi reisib), dar andis mulle ka peotäie aussie münte, kuna ta ei viitsi neid ringi vedada, mul on mitu meiliaadressi, kuhu hätta sattudes kirjutada. lisaks Melbourne'is võttis richie mu öömajale, mis on parim asi üldse.
lisaks hängisin uskumatult suure osa ajast tattoo shoppides kas veidi selgeltnägeva täistätoveeritud maani rastadega tai tsikiga või pikkade juustega noormeestega, keda huvitavad vaid peod, tattood ja ganja, jõin tühjaks hunniku kookospähkleid, vedelesin võrkkiiges, sõin ülipalju ülimaitsvat toitu, lugesin osho raamatuid, tegin 46 korda joogat, pildistasin umbes sama palju koeri, õppisin ära umbes neli väljendit tai keeles - liiga vähe... naeratasin umbes 50 protsenti ajast - vahepeal pidi magama ja näolihaseid puhkama ka onju, õppisin hularõngaga lõbutsema ja vihmase ilmaga soojades lompides lõbutsema, ujusin basseinis ja meres, tegin pilti, mõtlesin häid mõtteid ja süvendasin veelgi oma põhimõtteid "fck it" ja "jah", millele lisandusid "the universe will provide" ja "everything happens for a reason" ehk siis jeje, me oleme hipid kind of, aga siin saarel on see okei. lisaks on mul tätoveering ja üks pikk rastapats, palju haaremipükse ja aasta jagu d-vitamiini kogutud naha alla päevituse näol. loodetavasti ilma nahavähi algeteta :D

 

 

Sonja: my darling, i've become a bit of a hippie. omg. i've got a dreadlock, a tattoo and a whole bunch of hippiepants to go with them! and some good thoughts and inspiration and mindsets as well. i've learned to stay in the moment more and really just let go like we talked about in the spring. and it was kind of sad to leave the island, i have never been so constantly happy before. and all thanks to what happened in May. so really, everything happens for a reason and to keep you evolving and growing and moving and making you better in every way. so this month and those people there, it was all just amazing. i think everyone ought to spend at least a month on the island. and i already know that i'm going back there. SOON. i miss you, beautiful. xoxo