Juba teine jõul teisel pool kera!! Omg. Wow. Nagu. Mis asja. Aeg lendab. Ja mis ma oskan öelda?

Esiteks olin ma 24. dets tööl ja väga rõõmus selle üle, kuna siin ei toimu jõululauba eriti miskit ning eelmine aasta tegi see mu veidi nukraks. See aasta veetsin õhtu aga koos oma kallite kolleegidega ja kuna me panime resto 4 päevaks kinni pühade ajaks, siis hakkasime tööpäeva lõpu liginedes tähistama natuke nii, et kui köök oli koristet ja viimased inimesed lahkumas, sai restoranist korralik ööklubi. Kanye (mu Tai õde) pani laual tantsu, Mikey (peakokk) kuulutas välja avatud baari, Junior (mu Tai väikevend, amazon ja reindeer) pani mussi, kõik teised tantsisid ja karglesid ja naljatasid ka. Tegime shotte ja olime õnnelikud üksteise seltskonna üle. Lahkusin igatahes kella 1 ajal üsna joviaalses meeleolus. Kodus oli meil ka tegelt väike pidu olnud, aga ma ei kiirustanud sinna, kuna restos oli nii fun. Sellegipoolest oli Märt üle tee külla tulnud ja Micka oli veel üleval, nii et hängisin nendega ka. Magama sain alles kell 4. Lahe. Silly season.

mina ja Kanye!!

tiim. olen palju taikeelseid sõnu õppinud viimasel ajal. mitte midagi, millega viisakalt vestelda saaks... no okei. oskan öelda "tere, palun kasi minema, hull" ja "ettevaatust, paks transvestiit" - see on ju viisakas veits?

restoranides õnneks päris normaalseid inimesi ei tööta

mina ja Mikey ja Kanye - dream team

Teiseks ootas mind 25.-28. dets ees SEIKLUS!! Läksime majakatega kämpima Barmah’sse, mis on u 3,5h Melbsist  Murray jõe ääres asuv rahvuspark. Väga tüüpiline bush. Tegime nii aussie asju, kui veel võimalik. Okei, dirtbike’idega ei sõitnud paljajalu. Aga – jõime õlut ja kimasime metsas neliveo džiibiga ringi. Õnnestus muttagi kinni jääda, kaks korda :D See on hämmastav, kui palju rõõmu võib olla porilombist läbi kihutamisel vastu esiklaasi lärtsatavast mudast :D eriti, kui autoaknad on all, mida nad olid :D Lisaks jõime õlut ja püüdsime kala – umbes 72 tundi järjest, kokkuvõte oli, et jões ei elagi kalu :D Tegelikult viimasel päeval sõitsime külasse pubisse, kus jõime õlut ja mängisime bingot (50 senti pilet, panime mingi 36 doltsi hakkama ja võitsime.... kaks dollarit) ning vestlesime kohalikega, mis päädis sellega, et Karen müüb yabbie’sid, mis on sellised jõevähid ja et tema maja on „the red brick house just down the road“. Ja yabbie’d on hea sööt, millega turska püüda, Karen olla just püüdnud 59cm tursa. Ühesõnaga sõitsime Kareni juurde ja ostsime 20 dollari eest yabbie’sid ning saime õppetunni, kuidas neid ära tapmata konksu otsa panna. Kokkuvõttes läks 20 dollarit 20 yabbie vabastamiseks, kuna lasime nad lahkumishommikul jõkke tagasi. Ilmselt teenib Karen meie pealt 40 dollarit, kui ta need elukad jõest taas välja õngitseb :D

Veel käisime bushwalkil loojangu ajal – otsisime metshobuseid, keda olime esimesel päeval näinud. Hobusesõnnikut oli kogu metsaalune täis meie laagri lähedal ka, aga nad ei andnud end uuesti näole. Niigi vedas, et üldse nägime. Kusjuures nägime metskitse ka – me keegi ei teadnud, et neid siin elab, isegi Dan mitte ja tema on kohalik! Igatahes, bushwalkil nägime ainult ohtralt ämblikke ja kümmet känguru. Üks oli must ja teistest eraldi. Mis me veel tegime...  Jõime õlut ja tegime bbq’d – steiki (mina sõin seenesteiki), tuhakartuleid, maisitõlvikuid. Vahtisime tundide kaupa lõkkesse tähtede ja täiskuu valgel juues õlut. Ujusime jões ja ehitasime kiige, millelt jõkke hüppeid teha, mul on isegi otsaesisel märk sellest ja põlv ka sinine. Vedasime Anthony õhkmadratsi läbi metsa ülesjõge ja siis lasime voolul end laagrisse tagasi kanda. Meist möödusid tegelased skuutril, kes vaatasid meid suu ammuli ja kui tegu oleks multikaga, oleksid nende silmade asemel olnud suured küsimärgid. Meil oli suva. Pärast jõime õlut. Ahjaa, esimene põhjus õlut juua oli, et džiibil läks metsa jõudes rehv katki ja pidime peatuma. Me ei muretsenud, kuna meiega oli 279 superkangelane MAnthony (tõsiselt, kui mingigi probleem on, siis MAnthony lahendab selle :D), kes 10 minutiga asja korda ajas.

Ühesõna või paari lausega – oli väga teistsugune jõul. Peaaegu selline jaanipäevamaik oli asjal küljes – et grill ja lõke ja õlu. Dan isegi esitas mulle väljakutse, et õu, tahan näha sind üle lõkke hüppamas. Ütlesin, et poole aasta pärast. Aega on selle kiire asjaga.

Mul oli tegelikult veidi enne pühi väike kriis, ilmselt tööstressi ja ajapuuduse tõttu tekkis mingi ärevus sisse. Ärkasin keset ööd üles ja tuli peale kohutav paanika, et appi, ma olen üksi teisel pool maakera, eriti nüüd, kus kõik pered saavad kokku ja nii mõnigi sõber lendab ka jõuluks Eestisse ja tahaks ju ka sõpru kallistada ja perega lõhnava jõulukuuse kõrval õhtust süüa ning nalja visata. Aga. Hetkel on asi nii, et minu pere on selle maja elanikud, see on meie väike „Flemily“ – meie tänav Flemington Road + family. Ja see pole üldse halb. Ja see on imeline kombinatsioon inimesi. Igaüks on väga erinev. Selline huvitav juhtum, kus eri puslede tükkidest on mingi loogiline kombinatsioon kokku saanud. Ja tuumik on eriliselt lahe. Ja lisaks ütles emps mulle, kui talle oma ärevushoost (mis väljendus – oeh, piinlik öeldagi, aga ausus on väga oluline – selles, et kartsin, et pean vana-aastaõhtu üksi veetma, kuna mul on see õhtu töölt vaba. Ma tean küll, kui naeruväärsena see kõlab, aga eelmine aasta ma tundsin end nii üksi sel õhtul, kuna Eestis ju kõik sõbrad olid koos ja see pidu, kus ma käisin, oli kuidagi väga mööda ja mitte minu inimestega), et tee neid asju, mida sa Eestis teha ei saa, vahet pole, kas teed üksi või kellegagi koos. Ja see on õige. Nii et kõige hullemal juhul lähen päikeseloojangu ajaks St Kilda randa pingviine vaatama ja pärast lähen pudeli vahuveiniga oma restosse ning hängin oma kolleegidega. See ei olegi ju hull. See on ikka täiesti lahe hoopis. Ma ei saa aru, mis maagia see teeb sääsest elevandi, aga pea iga inimene valdab seda võlukunsti teatud hetkedel. Pärast on enda ja teiste ees piinlik :D aga siis saab naerda. Ja see on alati hea.

Igatahes tundsin ma taas piiritut tänutunnet, et mul on selline kamp ümber. Ja et ma näen metsa all jõulude ajal kängurusid ja metshobuseid jõulude ajal ja siis kruiisin kummimadratsiga allajõge. Ja üldse. Et mulle on nii äge elu antud. Vahel tuleb usaldada ja kuigi on hirm, lasta lahti kõigest vanast ja tuttavlikust ning osta pilet teisele poole maakera ja anda endale võimalus uusi kogemusi saada, õppida, imestada, imetleda. 

teele!

hakkasime sõitma ja mingi hetk olid taeval silmad :p

metshobused! oleks pidanud proovima taltsutada nagu röövlitütar Ronja, oleks hommikul hobusepiimaga lattet teinud laagris

ei sobinud see laagriplats, liiga tee lähedal

oioi, rehv katki, aga MAnthony juba tegeleb asjaga!

teised teevad lollusi nagu ikka

tolmune värk see Austraalia bushis kimamine

car window photo lol

neli päeva flip flop time'i!

jep, leidsime hea laagriplatsi - pole kedagi läheduses

ja veidi rohelist on ka. Aussie mets on ju nagu meie kevadine päikeseline metsaalune. selline pruun ja krõbisev noh. 

poisid teevad poisteasju. käisid lõkkepuid toomas.

hihii, Anthony hoiaks nagu hiiglaslikku tikku käes

how's this for a room with a view :p teisel pool jõge pole enam Victoria, vaid on New South Walesi osariik :) seal on kõik ikka palju parem :D

veidi õõvastav algul, aga siis harjud ära, et puud on täis selliseid putukakestasid. huvitav, mis sellest välja lendas?

tere tulemast 90ndatesse

köök! olime väga hästi varustatud. kitarri pidime ära põletama viimasel õhtul, kuna kuigi ta elas üle vihmas vettimise ja tormituule, kukkus ta kuidagi tooli pealt maha nii, et pea murdus ära.

tulejumal Dan. läksime ujuma maailma pikkuselt kolmandasse jõkke mudasesse Murraysse. olin päris üllatunud, kuidas muda mind üldse ei morjendanud sedapuhku. Dan kinnitas, et pole verekaane, see aitas vist. ja veider oli see, et kui mudasena tunduvat vett ammutada jõest, siis näeb see välja täiesti selge, isegi nagu pisut helendav.

rõõmus mina. lõke, täiskuu, taevatähed, jõgi, mets, sõbrad.

konstrueerisin kööki lambi.

päkapikk Fiona! püüdsime vist kala. kokkuvõttes kaotasime okstesse ja vetikatesse umbes 15 konksu, purgi maisi, pätsi leiba ja juustutüki. lisaks 20 doltsi nende jõevähkide peale. aga palju nalja sai sellega.

tegime toiduvalmistamiseks pisikese lõkke ka. või söeaseme.

sest suur lõke oli massiivne ja siis veel et... ANARHIA! lol. aga kolm ööd järjest jääda põhimõtteliselt magama täiskuuvalgel lõkke ääres on maagiline. nii suur rahutunne on sees. 

so this is christmas...

christmas crackeritest saime taas kroonid ja mütsid ja mu delfiinidel on nüüd sõbraks punane plastmass-süda

šampanjat oli ka

hommikupoole ööd sadas vihma, mis oli eriti mõnus sounstrack mulle magamiseks. lausa nii mõnus, et ma ei kuulnudki, kui Dan tahtis minu telki vihmavarju tulla, kuna ta ei võtnud oma telgi vihmakatet kaasa :D mis on minu meelest üsna rumal, kui olla karastunud kämpija ja lisaks elada Victorias, mis on maailma kõige friigima ilmaga koht. täna näiteks jõudsime Melbsi tagasi ja kui laagris oli kraade üle 30, siis Melbsis oli kuidagi jahe. Läksin jalutama ja pakkisin end sisse mõnusalt ja mida madalamale päike vajus, seda palavamaks läks. Kus on loogika? :)

hommikusöök!

vihm jäi ärkamise ajaks järele - eriti mõnus. õhtuks oli päike ka tagasi. see on aga viimane pilt, kuna edasi oli mu telefonikaamera all udu, kuna unustasin magama minnes telefoni termokasti peale ja siis vihm sadas selle peale ja nii ta läks. aga üldine tendents oligi, et keegi ei näppinud oma telefoni ega isegi kaameraid eriti, kuidagi nii mõnus oli lihtsalt olla ja asju teha. telefoninäppimist pärssis kindasti ka tõik, et levi metsas ei ole. ja see on hea. kuigi mul on kahju, et pole pilte madratsikruiisist jõel - see oli ikka epic! ja kängurusid näitaks hea meelega. tahaks tuua tegelt siia ikka paljusid, et osa saaksid kõik sellest. sharing is caring.

ajee, tagasi kodus. meie mudane džiip. klaase natuke pesime, tundus vajalik välja ka näha maantee peal.

kontrastiks see, kuidas džiip alguses välja nägi

ja ennäe, sellal kui ära olime, olid aprikoosid valmis saanud puu otsas!!

Mind hämmastab, kuidas viimasel ajal tulevad mu juurde inimesed ja ütlevad, et ma olen hämmastav inimene. Nii et kes siin tegelikult hämmastav on! :D okei. Ma küsin alati neilt hämmastavatelt minust hämmastuses olevailt olevustelt, et miks te arvate, et ma nii hämmastav olen. Vastuseks on, et ma olen kõige õnnelikum, rõõmsam, inimene, keda nad tunnevad. Ja et mul on vist küll kõik vastused olemas elu olulistele küsimustele. Hah. Nad ei kujuta ettegi, kui üksildane ja hirmus on vahel olla see kõige õnnelikum hämmastav rõõmus inimene. Aga. Nendes üksildus- ja hirmuhetkedes ma olen siiski tõepoolest õnnelik. Las ma siis vahel heidan meelt, las ma vahel vingun või olen väsinud ja tujukas, see on okei. Sest see läheb üle. Ja mida enam ma taipan, et ’this, too, shall pass’, seda kiiremini lähebki üle. Ja isegi nagu naljakas ja naeruväärne tundub see hetketagune meeleheide. Ja kui miski on naeruväärne, siis see ongi kõige parem asi maailmas, kuna siiralt naerdes ei ole maailmas sellel hetkel mitte ühtegi probleemi. Kui uskuda, et me loome ise enda reaalsuse, elame minuversumis, mitte universumis, siis see on nagu absoluutselt äge, et me suudame nalja tehes ja naerdes luua kas või hetkeks terve universumi või minuversumi (omg nii keeruliseks läks, olen segaduses. Tegelt ei ole :D), kus ei ole nagu mitte ühtegi probleemi. Ee. Okei. Ma tean täpselt, mida ma siin nüüd öelda tahtsin, ehk saate teie ka aru. Aga ma olen suht õnnelik, kui ma ka ainus olen, kes mõistis. See on ka päris hämmastav, kuidas sama keelt rääkides ei pruugi teist inimest nagu üldse mõista või end arusaadavaks teha, sest lingvistiliselt on keel sama, aga maailmavaateliselt mitte. Mõistmine pole universaalne, see on nagu isiklikust maailmatajust lähtuv fenomen rohkem vist. Sellepärast on ülimalt äge ja lahe ja tore ja kind of eriline, kui avastad enda ümbert inimesed, kellega mõistate samu asju samal viisil või siis lihtsalt mõistad, kuidas teine näeb maailma, isegi kui sinu maailm on hoopis teist värvi. Võib-olla on olemas mingi universaalne värvipimedus inimestes, et nagu kõnnid teise inimese maailma sisse ja siis lihtsalt ei näe seal üldse neid värve, mis on. et nagu näed ainult neid värve, mis on sinu maailmas ja näiteks tema maailmas pole seda värvi elemente, aga on teised, mida sa ei oskagi värvidena näha, ja siis tundub, et okei, igav või mõttetu või nõme maailm, lasen jalga. Ei viitsi avastada või lähemalt vaadata. Kuigi see võib olla kõige huvitavam koht, mida avastada, sest see on lihtsalt nii teistmoodi. Aga loomupäraselt meeldib meile vist turvaline ja tuttav rohkem. Which is fair enough.

Hmm. Tegelikult ma ärkasin kogemata üles liiga vara ja kell on 8.08 (eight o eight gives you power happy hour sun shower... selline lugu oli kunagi) ja ma kavatsen millalgi panna pilte üles oma paljudest seiklustest, mis mul on olnud augustikuust saati. Kuidagi on võimalus olnud seigelda päris palju ringi. Jee. Veab. Nüüd olen tagasi kodus ja elan rahulikku Melbsielu, kus vahel juhtub ainult jooga ja tervislik toit ja töö ja vahel läheb lappama nagu täiega ja see on ka okei. Peaasi, et lõpuks koju jõuda, nii füüsiliselt kui vaimselt. Miks kell 8 vara on? Sest meil oli eile majakaaslastega jõuluõhtu tähistamine. Ja meie majas vajavad need üritused disclaimerit "don't try this at home" tihtipeale. okeiokei, ei ole nii hull asi, nii lõbus on hoopis. Ma olen väga rõõmus, et sain osa võtta sellest, vahetasin oma vaba laupäeva vabaks esmaspäevaks. Meil on tegelikult alati majas Magic Monday ehk esmaspäevaõhtuti võetakse midagi ette ja mina olen tavaliselt sellal tööl. Aga. Magic Monday Xmas Editionit ma ei tahtnud mingi hinna eest vahele jätta :) Nii äge - kõik 11 inimest olid koos , igaüks tegi miskit süüa või juua või aitas muul moel. Sest meid on 11 majas (lõpuks ometi lugesin kokku meid, kuna ostsin mason jar'e sangria jaoks) ja vahel on meie kõigi graafikud nii erinevad, et ma näen nädal aega ainult kahte-kolme inimest ja vahel ei näe kedagi paar päeva. Mis teebki meie maja nii ideaalselt toimivaks süsteemiks. Kaks tüütut majakaaslast on palju kehvem kui kümme väga erinevat, kuid väga lahedat. Olen ikka väga õnnega koos, et just siia majja sattusin elama. Ilma selle pseudoperekonnata oleks mu elus palju vähem vikerkaari ja ükssarvikuid.

Igatahes tegin sangriat, mis oli megahea, secret ingredient'e oli kaks - muidugi armastus ja Eestist toodud jõhvikaviin (aitäh, emps :D, much appreciated, ütlevad praegu ilmselt kõik mu majakaaslased, kes tänasel hommikul tööle peavad minema). Kiwid (kiwideks kutsutakse uusmeremaalasi siin) tegid piparkoogimaja meie majanumbriga, mis on 279. Põhimõtteliselt me kutsumegi oma maja "two seven nine", see on nagu omaette termin, mis koosneb paljudest elementidest ja millel on oma iseloom. two seven nine productions. See toodab palju kulda ja lollusi. Aga kõik on hea eesmärgi nimel ja see eesmärk on luua seda naeru-universumit, kus pole nagu hetkeks ühtegi probleemi. Pärast on nii palju lihtsam "päris" maailma jampsiga tegeleda. See vist teebki 279st Kodu. Nii. Jõulupuu oli meil ka, v noh, on siiani. See on mingi puu oks, selle all elab nüüd väike päkapikk ja säraküünlad unustasin ma süüdata, tuli mulle just meelde. Süüdistan meie kingipakilunastamissüsteemi, milleks oli mütsike paberilipikutega kas kingipakinumbri või mingisuguse teise soovitusega nagu "kaks lonksu sulle, viis vabalt valitud sõbrale" või "ole nüüd 30 sekundit ahv plz". Ja ega kingipakidki ei aidanud, üsna mitmest tuli pudeleid välja. Minu kingitusest ongi alles ainult tühi pudel ja kaks klaasi. Sain veel ühe kingi - itaalia paar Fiona ja Cappy kinkisid igale toale kaktuse :) Lisaks olid christmas crackerid, mis on mingid kommikujulised asjad, mida tuleb kahest otsast tõmmata ja siis need teevad pauku ja siis keegi võidab ja nende sees on asjad nagu paberist kroon ja minitäringud või hoopis neoondelfiin-võtmehoidjad (need anti kõik mulle :D nad tunnevad mind hästi). Oli väga lahe õhtu igatahes meie maagilisel planeedil number 279. Cassiano Brasiiliast lahkub veebruaris ja juba räägib, kuidas hakkab seda maja igatsema. Ma saan temast täielikult aru. Kui ma vaatan hetkel enda ümber, siis mulle meeldib, mida ma näen. Nii füüsiliselt kui energeetiliselt. Ja kui ma mõtlen sellele, et ma ise olen oma mõtetega selle kõik kuidagi materialiseerinud (mõtlusjooga on huvitav) või et 'like attracts like', siis mul on väga hea tunne, et mul on sellised mõtted või et ma olen ümbritsetud sellistest inimestest ja et ma olen ise ka selline, nagu ma olen. Isegi kui ma pole alati selline, nagu ma tahaksin olla, on mul vähemalt see ideeline mina, kelle poole püüelda ja kuhu ma ehk jõuan ka ühel päeval, kui valmis olen selleks.

Tegelt tahaks täiega magada veel, pean õhtul töötama ja praegu on pidevalt kiire - uskumatu, aga detsember tuli ja inimesed nagu ei teegi enam tööd ega midagi asjalikku. Peale siis teenindussfääri, kus igal pool on täismaja ja järjekord. mis on täiega lahe, sest mulle meeldib, kui on pushpushpush, mitte mingi virelemine. Veits pelgan jaanuarikuus saabuvat vaikust. Aga see on okei.

Panen paar õhtut illustreerivat pilti ka. 

Loodan, et Anthony saadab oma fotod ka, need on palju parem kraam kui minu udukogud :)

olen üsna kindel, et sangria algus läheb arvesse kui osa päevasest puuviljanormist... ja no punane vein on ju ka teada-tuntud tervisejook. kombineerida veel jõhvikaviina ja jääks külmutatud H2O ning ingverilimonaadiga ning ongi olemas tõeline elueliksiir. 

tõsine töö, lauakatmine ja värgid meie hoovis. õnneks oli ilus ilm, saime väljas hängida.

ja meil on nii tore hoov! ja jõulupuu!! see on vist eukalüptipuu oks. järka kord võiks koaalaga oksa võtta.

jee, xmas spirit. kui eelmine aasta ma ei suutnud sellega üldse kaasa minna, siis see aasta ma otsustasin, et ei peagi tõsiselt võtma seda kõike, seda nimetatakse siin silly season ja las ta siis ollagi selline muretu lõbus totakas maitse- ja arulage aeg.

279 ja meie koer Sammo ja puha

süüa sai ka

ja äkitselt oli pime ja sai kingitusi ja nalja ja...

see ukulele on stooriga, Cappy oli eelmine aasta ostnud 20tunnise ukulelekursuse ja ainult ühes tunnis käinud lõpuks, Dan oli aasta aega seda ukulelet hoidnud oma toas ja nüüd tuli see tagasi Cappyt kummitama :D