Juba teine jõul teisel pool kera!! Omg. Wow. Nagu. Mis asja. Aeg lendab. Ja mis ma oskan öelda?

Esiteks olin ma 24. dets tööl ja väga rõõmus selle üle, kuna siin ei toimu jõululauba eriti miskit ning eelmine aasta tegi see mu veidi nukraks. See aasta veetsin õhtu aga koos oma kallite kolleegidega ja kuna me panime resto 4 päevaks kinni pühade ajaks, siis hakkasime tööpäeva lõpu liginedes tähistama natuke nii, et kui köök oli koristet ja viimased inimesed lahkumas, sai restoranist korralik ööklubi. Kanye (mu Tai õde) pani laual tantsu, Mikey (peakokk) kuulutas välja avatud baari, Junior (mu Tai väikevend, amazon ja reindeer) pani mussi, kõik teised tantsisid ja karglesid ja naljatasid ka. Tegime shotte ja olime õnnelikud üksteise seltskonna üle. Lahkusin igatahes kella 1 ajal üsna joviaalses meeleolus. Kodus oli meil ka tegelt väike pidu olnud, aga ma ei kiirustanud sinna, kuna restos oli nii fun. Sellegipoolest oli Märt üle tee külla tulnud ja Micka oli veel üleval, nii et hängisin nendega ka. Magama sain alles kell 4. Lahe. Silly season.

mina ja Kanye!!

tiim. olen palju taikeelseid sõnu õppinud viimasel ajal. mitte midagi, millega viisakalt vestelda saaks... no okei. oskan öelda "tere, palun kasi minema, hull" ja "ettevaatust, paks transvestiit" - see on ju viisakas veits?

restoranides õnneks päris normaalseid inimesi ei tööta

mina ja Mikey ja Kanye - dream team

Teiseks ootas mind 25.-28. dets ees SEIKLUS!! Läksime majakatega kämpima Barmah’sse, mis on u 3,5h Melbsist  Murray jõe ääres asuv rahvuspark. Väga tüüpiline bush. Tegime nii aussie asju, kui veel võimalik. Okei, dirtbike’idega ei sõitnud paljajalu. Aga – jõime õlut ja kimasime metsas neliveo džiibiga ringi. Õnnestus muttagi kinni jääda, kaks korda :D See on hämmastav, kui palju rõõmu võib olla porilombist läbi kihutamisel vastu esiklaasi lärtsatavast mudast :D eriti, kui autoaknad on all, mida nad olid :D Lisaks jõime õlut ja püüdsime kala – umbes 72 tundi järjest, kokkuvõte oli, et jões ei elagi kalu :D Tegelikult viimasel päeval sõitsime külasse pubisse, kus jõime õlut ja mängisime bingot (50 senti pilet, panime mingi 36 doltsi hakkama ja võitsime.... kaks dollarit) ning vestlesime kohalikega, mis päädis sellega, et Karen müüb yabbie’sid, mis on sellised jõevähid ja et tema maja on „the red brick house just down the road“. Ja yabbie’d on hea sööt, millega turska püüda, Karen olla just püüdnud 59cm tursa. Ühesõnaga sõitsime Kareni juurde ja ostsime 20 dollari eest yabbie’sid ning saime õppetunni, kuidas neid ära tapmata konksu otsa panna. Kokkuvõttes läks 20 dollarit 20 yabbie vabastamiseks, kuna lasime nad lahkumishommikul jõkke tagasi. Ilmselt teenib Karen meie pealt 40 dollarit, kui ta need elukad jõest taas välja õngitseb :D

Veel käisime bushwalkil loojangu ajal – otsisime metshobuseid, keda olime esimesel päeval näinud. Hobusesõnnikut oli kogu metsaalune täis meie laagri lähedal ka, aga nad ei andnud end uuesti näole. Niigi vedas, et üldse nägime. Kusjuures nägime metskitse ka – me keegi ei teadnud, et neid siin elab, isegi Dan mitte ja tema on kohalik! Igatahes, bushwalkil nägime ainult ohtralt ämblikke ja kümmet känguru. Üks oli must ja teistest eraldi. Mis me veel tegime...  Jõime õlut ja tegime bbq’d – steiki (mina sõin seenesteiki), tuhakartuleid, maisitõlvikuid. Vahtisime tundide kaupa lõkkesse tähtede ja täiskuu valgel juues õlut. Ujusime jões ja ehitasime kiige, millelt jõkke hüppeid teha, mul on isegi otsaesisel märk sellest ja põlv ka sinine. Vedasime Anthony õhkmadratsi läbi metsa ülesjõge ja siis lasime voolul end laagrisse tagasi kanda. Meist möödusid tegelased skuutril, kes vaatasid meid suu ammuli ja kui tegu oleks multikaga, oleksid nende silmade asemel olnud suured küsimärgid. Meil oli suva. Pärast jõime õlut. Ahjaa, esimene põhjus õlut juua oli, et džiibil läks metsa jõudes rehv katki ja pidime peatuma. Me ei muretsenud, kuna meiega oli 279 superkangelane MAnthony (tõsiselt, kui mingigi probleem on, siis MAnthony lahendab selle :D), kes 10 minutiga asja korda ajas.

Ühesõna või paari lausega – oli väga teistsugune jõul. Peaaegu selline jaanipäevamaik oli asjal küljes – et grill ja lõke ja õlu. Dan isegi esitas mulle väljakutse, et õu, tahan näha sind üle lõkke hüppamas. Ütlesin, et poole aasta pärast. Aega on selle kiire asjaga.

Mul oli tegelikult veidi enne pühi väike kriis, ilmselt tööstressi ja ajapuuduse tõttu tekkis mingi ärevus sisse. Ärkasin keset ööd üles ja tuli peale kohutav paanika, et appi, ma olen üksi teisel pool maakera, eriti nüüd, kus kõik pered saavad kokku ja nii mõnigi sõber lendab ka jõuluks Eestisse ja tahaks ju ka sõpru kallistada ja perega lõhnava jõulukuuse kõrval õhtust süüa ning nalja visata. Aga. Hetkel on asi nii, et minu pere on selle maja elanikud, see on meie väike „Flemily“ – meie tänav Flemington Road + family. Ja see pole üldse halb. Ja see on imeline kombinatsioon inimesi. Igaüks on väga erinev. Selline huvitav juhtum, kus eri puslede tükkidest on mingi loogiline kombinatsioon kokku saanud. Ja tuumik on eriliselt lahe. Ja lisaks ütles emps mulle, kui talle oma ärevushoost (mis väljendus – oeh, piinlik öeldagi, aga ausus on väga oluline – selles, et kartsin, et pean vana-aastaõhtu üksi veetma, kuna mul on see õhtu töölt vaba. Ma tean küll, kui naeruväärsena see kõlab, aga eelmine aasta ma tundsin end nii üksi sel õhtul, kuna Eestis ju kõik sõbrad olid koos ja see pidu, kus ma käisin, oli kuidagi väga mööda ja mitte minu inimestega), et tee neid asju, mida sa Eestis teha ei saa, vahet pole, kas teed üksi või kellegagi koos. Ja see on õige. Nii et kõige hullemal juhul lähen päikeseloojangu ajaks St Kilda randa pingviine vaatama ja pärast lähen pudeli vahuveiniga oma restosse ning hängin oma kolleegidega. See ei olegi ju hull. See on ikka täiesti lahe hoopis. Ma ei saa aru, mis maagia see teeb sääsest elevandi, aga pea iga inimene valdab seda võlukunsti teatud hetkedel. Pärast on enda ja teiste ees piinlik :D aga siis saab naerda. Ja see on alati hea.

Igatahes tundsin ma taas piiritut tänutunnet, et mul on selline kamp ümber. Ja et ma näen metsa all jõulude ajal kängurusid ja metshobuseid jõulude ajal ja siis kruiisin kummimadratsiga allajõge. Ja üldse. Et mulle on nii äge elu antud. Vahel tuleb usaldada ja kuigi on hirm, lasta lahti kõigest vanast ja tuttavlikust ning osta pilet teisele poole maakera ja anda endale võimalus uusi kogemusi saada, õppida, imestada, imetleda. 

teele!

hakkasime sõitma ja mingi hetk olid taeval silmad :p

metshobused! oleks pidanud proovima taltsutada nagu röövlitütar Ronja, oleks hommikul hobusepiimaga lattet teinud laagris

ei sobinud see laagriplats, liiga tee lähedal

oioi, rehv katki, aga MAnthony juba tegeleb asjaga!

teised teevad lollusi nagu ikka

tolmune värk see Austraalia bushis kimamine

car window photo lol

neli päeva flip flop time'i!

jep, leidsime hea laagriplatsi - pole kedagi läheduses

ja veidi rohelist on ka. Aussie mets on ju nagu meie kevadine päikeseline metsaalune. selline pruun ja krõbisev noh. 

poisid teevad poisteasju. käisid lõkkepuid toomas.

hihii, Anthony hoiaks nagu hiiglaslikku tikku käes

how's this for a room with a view :p teisel pool jõge pole enam Victoria, vaid on New South Walesi osariik :) seal on kõik ikka palju parem :D

veidi õõvastav algul, aga siis harjud ära, et puud on täis selliseid putukakestasid. huvitav, mis sellest välja lendas?

tere tulemast 90ndatesse

köök! olime väga hästi varustatud. kitarri pidime ära põletama viimasel õhtul, kuna kuigi ta elas üle vihmas vettimise ja tormituule, kukkus ta kuidagi tooli pealt maha nii, et pea murdus ära.

tulejumal Dan. läksime ujuma maailma pikkuselt kolmandasse jõkke mudasesse Murraysse. olin päris üllatunud, kuidas muda mind üldse ei morjendanud sedapuhku. Dan kinnitas, et pole verekaane, see aitas vist. ja veider oli see, et kui mudasena tunduvat vett ammutada jõest, siis näeb see välja täiesti selge, isegi nagu pisut helendav.

rõõmus mina. lõke, täiskuu, taevatähed, jõgi, mets, sõbrad.

konstrueerisin kööki lambi.

päkapikk Fiona! püüdsime vist kala. kokkuvõttes kaotasime okstesse ja vetikatesse umbes 15 konksu, purgi maisi, pätsi leiba ja juustutüki. lisaks 20 doltsi nende jõevähkide peale. aga palju nalja sai sellega.

tegime toiduvalmistamiseks pisikese lõkke ka. või söeaseme.

sest suur lõke oli massiivne ja siis veel et... ANARHIA! lol. aga kolm ööd järjest jääda põhimõtteliselt magama täiskuuvalgel lõkke ääres on maagiline. nii suur rahutunne on sees. 

so this is christmas...

christmas crackeritest saime taas kroonid ja mütsid ja mu delfiinidel on nüüd sõbraks punane plastmass-süda

šampanjat oli ka

hommikupoole ööd sadas vihma, mis oli eriti mõnus sounstrack mulle magamiseks. lausa nii mõnus, et ma ei kuulnudki, kui Dan tahtis minu telki vihmavarju tulla, kuna ta ei võtnud oma telgi vihmakatet kaasa :D mis on minu meelest üsna rumal, kui olla karastunud kämpija ja lisaks elada Victorias, mis on maailma kõige friigima ilmaga koht. täna näiteks jõudsime Melbsi tagasi ja kui laagris oli kraade üle 30, siis Melbsis oli kuidagi jahe. Läksin jalutama ja pakkisin end sisse mõnusalt ja mida madalamale päike vajus, seda palavamaks läks. Kus on loogika? :)

hommikusöök!

vihm jäi ärkamise ajaks järele - eriti mõnus. õhtuks oli päike ka tagasi. see on aga viimane pilt, kuna edasi oli mu telefonikaamera all udu, kuna unustasin magama minnes telefoni termokasti peale ja siis vihm sadas selle peale ja nii ta läks. aga üldine tendents oligi, et keegi ei näppinud oma telefoni ega isegi kaameraid eriti, kuidagi nii mõnus oli lihtsalt olla ja asju teha. telefoninäppimist pärssis kindasti ka tõik, et levi metsas ei ole. ja see on hea. kuigi mul on kahju, et pole pilte madratsikruiisist jõel - see oli ikka epic! ja kängurusid näitaks hea meelega. tahaks tuua tegelt siia ikka paljusid, et osa saaksid kõik sellest. sharing is caring.

ajee, tagasi kodus. meie mudane džiip. klaase natuke pesime, tundus vajalik välja ka näha maantee peal.

kontrastiks see, kuidas džiip alguses välja nägi

ja ennäe, sellal kui ära olime, olid aprikoosid valmis saanud puu otsas!!