nonii. ma olen nüüd 250 km sisemaal. ikka üsna tsiviliseeritud paigas nimega Renmark, aga oo avarust, viljapuid, viinamarjaistandusi, punast kõrbeliiva, kõrbetaimestikku, pastelselt rohelist Murray jõge... ootan selge taevaga ööd, et näha tähti ja linnuteed. jõudsin siia eile Adelaide'ist, kus veetsin neli ööd ja päeva nii, et linna ei jõudnudki avastama. ma ei saa aru, mis tripp see on. MA OLEN NULL KÄNGURU NÄINUD KUUE KUU JOOKSUL. megafeil :D Adelaide'is juhtus ka nii, et oma korraldamistuhinas sain kuidagi reedel päevaks tööintervjuu ja õhtul olin juba köögis tööl. Hispaania restoranis. oeh. :D korralikud Melbourne'i flashbackid olid, kuna Hispaania restos olin ju sealgi need kuus kuud. itsitasin omaette kogu õhtu, ma ei plaaninud tegelikult üldse kööki naasta mitu kuud. igatahes, kutsuti tagasi ka laupäeval ja pühapäeval ning pakuti püsivat tööd. esmaspäeval siiski lahkusin Renmarki suunas, et end proovile panna, või ma ei saagi aru, miks. aga no peab. hirmus on ja põnev on ka. vähemalt on maakodu kaheks nädalaks üüritud Fionalt, kes on väga inspireeriv daam. kogu maailmas reisinud, elanud, seigelnud. intelligentne, ilus, toimekas, julge. puhas rõõm vestelda ja kuulda lugusid ning näpunäiteid.

Adelaide'is peatusin esimest korda couchsurfinguga ka huvitava daami juures, kes on budist ja vananev hipi, nagu ta end ise nimetab. temalt õppisin bindiving'u, permaculture aedade ja couchsurfingu võõrustaja eluviisi kohta. kohtasin seal kanadalasi, kes olid oma kanuu jätnud Renmarki - nimelt tahavad nad kogu Murray jõe, mis on Austraalia pikim (2500 km) ja maailmas pikkuselt kolmas laevatatav jõgi (Niilus, Amazonas esikohtadel). nad tulid Adelaide'i raha juurde teenima, loodetavasti kohtan neid taas siin. hiljem tuli nende semu Brad ka - tema oli jõe äsja lõpuni sõitnud. no need stoorid olid kuulamist väärt. ajasid naerma, hirmutasid, inspireerisid, jahmatasid, pakkusid isegi äratundmist... lisaks õppisin kahest parema jala plätust tegema vasaku jala oma. või vastupidi. lol.

ühesõnaga. olen nüüd siin. wow. ja mu luger läks katki. omg. ekraan lihtsalt hangus ja ma ei saa oma raamatuid lugeda. mida ma siis teen? kuna sain Melbsi restost lahkumiskingiks elektroonikapoe 200dollarilise kinkekaardi, ostsin esiteks välise kõvaketta ja kuna raha oli üle, soetasin ühe üsna rumalana tunduva vidina, kui nüüd silmas pidada, et olen seljakotireisija ning iga kilo ja mahuühik on väga oluline. ostsin Numarki Mixtrack Pro II ja juba mitu õhtut miksin oma voodi peal mussi selle kolaka abil. ja olen päris õnnelik. varsti võtan kapist oma kokkupandava hularõnga ka välja (jah, ka see paistab olevat hädavajalik ese mu "ruumikas" seljakotis). nagu näha, on mu põhimõtted jätkuvalt "jah" ning "fck it, why not".

aga Melbsi viimased nädalad olid totaalne hullumeelsus. esiteks töö osas. viimasel nädalal tegin seitse päeva ja 70 tundi. teiseks meelelahutuse osas, kuna selle töö kõrvalt suutsin ka väljas käia inimestega ning öö läbi pidutseda või noh, pigem drinke teha. kaks korda. laupäev oli kõige olulisem. mis toob mu kolmanda punkti juurde - see aeg oli emotsionaalselt väga raske. jätan kõrvale tõiga, et lahkusin taas kogu tuttavliku ning koduse juurest tundmatusse, mis on ka päris hirmutav (aga lahe ka, aga hirmus ka, aga lahe ikka ka. ja hirmus.) rohkem oli asi mu peakokas Mikeys, kes on mulle väga lähedaseks saanud nende kuudega Melbsis. tal avastati soolestikuvähk ning ta teatas mulle ka. see lõi mu rööpast välja, kuna ma ei saa kuidagi isegi kirjeldada, kui eriline inimene ta on. kuidas me oleme köögis naernud, wow. kuidas me käisime windy, tema, kanye ja emmaga baare mööda ja püherdasime lõpuks kusagil hipsteribaari ees maas ning tegime selfiesid pärast tekiilashotte. woopwoop.
kuidas me käisime tema, kanye, obie ja juunioriga leges ööklubis revolver, kus obie (meie 18aastane apprentice) ostis esimest korda e'd ning Mikey rääkis mulle lugusid oma narkodiileriperioodist. ja lõputu hulk restorani köögielu huumorit täis argihetki. "fck that shˇt, marguerite!"
vabandust keelekasutuse pärast, aga proovige ise köögis töötada ja mitte vanduda. IGAV OLEKS.

lahkumispeo tegin ka. 15 liitrit sangriat, söök, veinid, õlled. see oli esmaspäeval ja ma olin nii liigutatud, kuna nii palju inimesi tuli kohale... osad tulid kas või 20 minutiks ja Melbsis on see väga suur näitaja, kuna see linn on suur. ja osad tulid pärast tööd kesköö paiku. ja pidid järgmine päev ka töötama. enamik pidid tegelikult. mõni jäi neli tundi hiljaks tööle ja mõni võttis haiguslehe. see oli niivõrd mõnus pidu. ma ei oskagi öelda miskit. isegi pilti peaaegu et ei tehtud, kellelgi polnud suhtlemise kõrvalt aega telefoni näperdada. muusika oli. tants oli. hularõngas oli. naer oli. ma olen nii tänulik ja õnnetähe all elanud Melbsis. mul polnud selles mõttes isegi kahju ära minna, et sinna on nagu kindel vundament ehitatud ja on, kuhu naasta.

sarah käis Melbourne'is külas mul! kohtusime Tais joogakursusel ja ta on imeline inimene. mu pisike tinycat. temaga tegime koos oma esimesed tätokad ajee

pühapäev fitzroys black catis.

Mikeyga china Townis woopwoop

Mikeyta China Townis... woop?

ääääää tsauuuu Melbsi kodu... oktoobris v novembris näeme.... onju... plz

aww Kevin tegi mulle viimase Service'i puhul special staff meal'i. omg. nüüd lõi klombi kurku.

 

meie kodu jänku Massimo. lol.

 

 

 

 

 

 

 

 

---------------------------------------------------------------

uus peatükk - Adelaide ja couchsurfing ja Weasel the dog

 

korjasin kanakuudi kõrvalt laime

 

Marioni permaculture aed oliivide, spinati, kõrvitsate, laimide, sidrunite, loorberipuu, karripuu, mündi, rosmariini, peedilehtede, tomatite jnega. coolness.

 

kibedad. oi kui kibedad.

 

sellepärast peab neid päevade kaupa leotama ja alles siis saab nad purki pista marinaadi või soolvee või millega iganes. oma maja laimide ja tšilliga ntx. ja oliiviõlikiht peale!

 

kass kah. hiir oli kah. pmst oli ainult taat puudu, muidu saaks lavastada stseeni, kus taat, memm, koer, kass ja hiir naerist välja tirivad maast. eee... lol?

 

tšillivikerkaar