ääää kuumalaine... selline 40+ kraadine... tuul puhus ilma veel palavamaks, nagu föönist otse, ja minust oleks saanud fööniks, aga ma ei oleks viitsinud tuhast tõusta, sest liiga palav on. nähtavasti mõjub mõistusele ka. nüüd väike vastuolu: me läksime külla ja ma soovisin, et oleksin villasokid ja kamsi kaasa võtnud, kuna majas oli õhukonditsioneer ja mul hakkas ülikülm. ma ei oska ikka veel Austraaliat õigesti :D

nii. aastavahetus - tehtud. majapidu, veider tunne õhtu otsa ehk siis valu südames. tõsine igatsus pärmivabriku peo järele. füüsiline valu. nii kummaline. ometi oli kõik tore ja äge ja jee. aga mingeid asju siin elus ei asenda. igatahes. hommikul ärkasin, kasutasin stressihormoonidest lahtisaamiseks põhjalikku pisarateraapiat. siis otsustasin, et aitab, ja läksime poistega hommikusöögile hot poppysse. lõime seal paar tundi surnuks lõbusasti. hea. siis tegi Pete tumedasse šokolaadi kastetud maasikaid ja vaatasime minu pool filmi "what we do in shadows". veel parem. õhtul kohtusin steniga, kes lendas täna cairnsi farmitööle. töllerdasime linnas ringi ja jõime mahla, pärast kuulasime mu maja awesomeness-keskkonnas muusikat ja arutasime elu. kõik on ikka alati nii, nagu peab. ja toa koristasin ära. igati produktiivne aasta esimene päev. happiness and unicorns.

if a unicorn has no horn then is it a zerocorn or a horse?

see on minu pesatubakodu ootamatult kingiks saadud lambikestega. tegelikult otsisin neid poppe Tai pall-laternaid, aga elu tõi mulle hoopis väikesed bambuslambikesed ootamatult kingituseks. jaa, eks ole ikka nii, et otsid midagi spetsiifilist ja saad selle asemel mingi teistsuguse asja, mis on kas sama hea või isegi parem. DIIP. lol

metsas elavad linnud. tegelt on linnas ka neid tüüpe ohtralt. ja laulda nad ei oska. mitte et ma tahaksin nüüd hukka mõista, aga pmst laulavad kakaduud sama ilusasti kui poes kommi nõudev jonniv laps.

omg

wow. jurassic park

ent

olin pocahontas lol. Pete andis mulle kakaduusule. panin kohe pähe. pärast lugesin, et peske kindlasti pärast lindudega kokkupuudet käed ära, kuna nad kannavad kõiksugu haigusi. aitäh, Pete, oled hea semu.

jõulude ajal viskasime iiri katoliikliku pere keskel palju nalja, et meie kui paganad käime metsas talvise pööripäeva ajal neitsisid ohverdamas. tegelikult käime instagrami pilte tegemas nagu kõik ristiinimesed. sellegipoolest on mõdu hea hommikusöök. aa ja omg, need puud olid osad 100m kõrged. wow.

meil on võrkkiiged aias jeje

käin öösiti pargis jooksmas hoolimata sellest, et kõik hirmutavad, et see on ohtlik. ei ole ju. park on tühi. ainult tähed, kaunis linnavaade, kuu, mõnus suveööõhk.

aastavahetuseks ilusaks

kamin

fun oli ikka ka aastavahetus

vaatasime õues ilutulestikku

aww keegi tegi küll vea ja läks autoga aastavahetuse peole ja siis jõi ja siis magas autos. lõbus hommik =)

chinatownis mingi alley lõpus oli koer. ma pidin saama pildile koos temaga. ja prükadega.

värvid, katkine peegel prügikastis, konid... leian ilu igalt poolt, mul on suva. lol.

"mustrid liiguvad" ehk trammiga koju

ahjaa. mu kodu. pmst pean ma tänama ideaalse kodu leidmise eest esiteks pete'i, kes ütles, et võin jääda nende juurde, kauaks vaja, et pean ikka õige koha leidma. teiseks richiet, kes selle kõik üldse võimalikuks tegi ja lisaks veenis mind mitte sisse kolima fancysse korterisse sümpaatse moslemi juurde. kolmandaks lucast, kes pakkus mulle oma tuba poiste juures (olime juba richie ja pete'iga megarõõmsad) ja siis mu üle lasi täiega. ühesõnaga oli kogu see protsess, stress ja sündmustejada vajalik, et satuksin vaatama seda tuba, mis on poistest täpselt üle tee asuvas suures sharehouse'is. olen palju kenasid tube vaatamas käinud erinevates heades asukohtades ülitoredate inimeste juures. see oli esimene, mille puhul hakkasin majas kohe naeratama ja tundsin, et see on minu koht.
tuba rendib mulle majaomanik Daniel, kes on 31aastane aussie. nad ostsid koos parima sõbraga selle maja eesmärgiga teha sellest sharehouse ehk jagatud maja, kuna nad ise on elu aeg elanud sellistes ja tundus, et meigib senssi. ühesõnaga on siin süsteemid mõnusalt paigas ja maja energia on nii öige, et siia ei satugi vist valesid inimesi. meid elab siin 10-12, ma pole veel kõiki kohanud. on prantslasi, sakslasi, üks hiinlane, itaallane ja siis mõned aussie'd ka. meil on suur köök, suur klaasustega külmkapp, kaks suurt telekat, kaks korrust, kolm või neli vannituba, aed aprikoosipuu, võrkkiikede, opossumite ja purjus puuviljanahkhiirtega. nahkHIIR on muidugi understatement elukate puhul, kelle tiivaulatus on üks meeter.
enivei. ma tunnen end siin nii hästi. sain vaatamispäeval kohe võtme, et kunas iganes sisse kolida, kuigi polnud veel rahagi maksnud, Dan ei teadnud isegi mu päris nime jne. paar päeva hiljem tulin siis seljakotiga üle tee ja leidsin, et juba on minu nimega riiulid eraldatud mulle külmkapis ja kuivainekapis ja nõudekapis. nii soe vastuvõtt ja selline usaldus. inimestel ja kohtadel on oma energiad ning mul on tunne, et elu tõi mu siia mingi põhjusega. et anda mulle kindel pind ja pesa ja omamoodi perekond. jei. ootan põnevusega, mis saab edasi.
lisaks on üliarmas see, et võin iga kell külalisi kutsuda ja pidusid/õhtusööke korraldada, kuna SEE ON MINU KODU. Dan ütles nii. aga et kui sõbrad üle kahe päeva diivanil magavad, siis peaks juba vaikselt teisi hoiatama =)

mu tuba

me köök

me elutuba

sööginurk

awwww köögisein

meil on tegelikult koristamisgraafik ka, aga seda ei järgi küll keegi. kööki ja elutuba hoitakse loomikult korras, muid ruume koristatakse kuidas jumal juhatab. väga tihti vist mõnesid ei juhata hihii