Melbourne - olen siin nüüdseks olnud kaks nädalat ja ühe päeva. kuidas on elu linnas, mis pole isegi 200 aastat vana, kus elab kolm korda rohkem inimesi kui Eestis kokku ja kus vasakpööre on liikluses kõige ohutum pööre? väga lahe - näiteks kui päike on väljas, kuivab pesu viie minutiga ära. lol.
okeiokei: nagu suurlinnas ikka, toimub siin pidevalt midagi. teepuud ja eukalüptid teevad õhu aromaatseks. linnaplaneering on läbimõeldud ja loogiline - jalgratturitele on igal pool kas eraldi oma tee või siis rada autode kõrval. muuseumid on tasuta enamuses. ka süüa saab tasuta või odavalt maailma kalliduselt neljandas linnas (nt lentil as anything - annetustepõhine taimetoidurestoran; turg - päeva lõpus saab dollariga kotitäite viisi kraami; linnas 2.50 sushirullid, 6.50 taimetoidubuffet kesklinnas). kõikjal leidub hubaseid kohvikuid tõeliselt hea kohviga (õigustatult eksisteerib termin "Melbourne'i kohvisnoob"). linn on mitmekülgne - pargid, jõgi, rand. siin leidub midagi kõigile. mul on veel nii palju avastada. ma kõnnin lihtsalt õhtuti koju ja naeran suurest rõõmust, sest mul on hea olla. keegi ei tunne mind, null kohustust kellegi ees peale iseenda, ma armastan suurlinna anonüümsust. oled keset inimesi nähtamatu, jälgid kõike olles osa kõigest. ma olen nii õnnelik. kahe nädalaga olen ma leidnud unistuste töö (just siis, kui andsin juba alla kokaameti osas ning otsustasin niisama tsillima hakata - kuigi omg! ma käisin rannas ja seal oli null smuutibaari :D) ja paberid korda ajanud. jäänud on veel leida elukoht. praegu sheerin tuba Kennyga. ta on tsill kahemeetrine poiss ja on täitsa tore vaikne toakaaslane, kui talle nädalas korra paar külmutatud rotti anda (ta lemmikud on Medium Size, aga need on juba tükk aega otsas olnud poes, nii et ostame väikesi, kuna ei hakka ise tükeldama Large suuruses rotte onju). ei, Kenny pole freaky aborigeen ("aborigeen" või "abo" on siin muuseas halva tooniga sõna nagu "neeger" Eestis). Kenny on püütonipoiss =)

austraallased on enamasti väga mõnusad tšillid hoolivad inimesed. ei põeta üle ega olda närvilised. kõigil on võimalus elada inimväärset elu, kus ei pea rabama vaid selleks, et toitu laual hoida ja kord aastas Egiptuses käia. kui viitsid tööd teha, teenid kenasti, et elada üsna kesklinna lähedal, reisida ja tegeleda hobidega. enamasti ei oma inimesed siin maju ega kortereid, vaid üürivad ja kuni pere loomiseni ka jagavad maju/kortereid/tube. sharing is caring, onju. muidugi peab ka mõistma, et see laid-back philosophy võib tähendada, et igat lubadust ja juttu ei tasu surmtõsiselt võtta.

minu võtsid enda koju Richie (vana semu Eestist, RBV ftw!), Pete (peekonidieedil ülitore, mõistlik ja intelligentne aussie) ja Luke (filipino, MMAmaniakk). mul on nii vedanud. hommikuti teevad nad mulle kohvi, pühapäeviti käime kohvikutes hommikust söömas, vahel käime kinos või jõusaalis. eile käisin nende gymis (Pete ja Richie teevad Brasiilia jujitsut, lisaks Richie töötab seal adminnina) BJJ ehk Brasiilia jujitsu proovitrennis ja MMA proovitrennis. see oli päris lahe. tahan muay thai oma ka proovida ja siis vaatan, kas hakkan käima. igatahes olen väga tänulik, et mul on kohalik baas olemas, kuna tänu sellele on mul lihtne olnud tegeleda töö- ja korteriotsingutega ning olen palju head nõu saanud neilt. ja nende sharehouse ehk jagatud maja asub North Melbourne'i linnaosas, mis on täis väikesi viktoriaanlikke ornamenteeritud sepistega kaunistatud majakesi. tänu sellele tahan ise ka siiakanti elamise leida. see on palju suurem väljakutse kui tööleidmine.

ahjaa, kuidas ma üldse töö leidsin? teadsin, et arukaim variant on ise cv kohale viia peakoka kätte, kuna nii jääd kuidagigi meelde neile. kolmandal siinviibimise päeval toimetasingi cv-sid igasugu kohtadesse ja koju naastes selgus, et kedagi pole ja pean kuidagi aega surnuks lööma. richie soovitas mul minna populaarsesse kodukandi hipsterikohvikusse nimega hotpoppy. läksin, meeldis, avastasin, et otsitakse töötajaid sinna. andsin oma cv. lubati edasi anda managerile. õhtul panin ise ka gumtree portaali (kust leiab kõike - põhiportaal siin viibides) kuulutuse, et "reliable kitchen hand/cook", kuna tegelikult ma ei tahtnud üldse stressirohket kokatööd. mõtlesin pigem tsillida ja nõusid pesta kusagil. jah, nõudepesu on hea meditatsioon. mhmh. järgmisel päeval viisin ka CVsid ja veidi hakkas juba kurb ja hirm, et pole "veel" tööd leidnud (lol - oli neljas või viies päev vist siin viibida :D, richie oli ise kuid tööd otsinud). helistasin paulile ja ta rahustas mu veidi maha. thanks, man. ja siis äkitselt sain sõnumi - olen hotpoppy manager, tule proovipäevale. jess! ja siis helistas mu oma kuulutuse peale mingi ülimeeldiv ja sõbralik mees, kes kutsus tööintervjuule, kui mul vähegi on aega teisipäeval. okei! tulen!
esmaspäeval käisin siis hotpoppys proovikal - ülitoredad kolleegid, minuga oldi väga rahul, omanik pakkus kohe võimalust ka ta teistes söögikohtades (pisut rohkem high end) kaasa lüüa ja tahtis kitchen handi ameti asemel (abikokk) kokaks mind - ütles, et kolmapäeval teeme kuuma köögi proovipäeva ka. ütlesin, okei, aga mul on teisipäeval ka tööintervjuu veel, käin seal ära. teisipäevane intervjuu läks väga hästi - väga hea kesklinna Hispaania tapaserestorani omanik/peakokk Aaron oli rahul mu suhtumise ja iseloomuga, kutsus proovipäevale. ütlesin, et okei, kolmap mul proovipäev ühes kohas ja neljapäeval saan tulla. Aaron ütles, et loodab, et mu kolmapäevane proovikas sakib täiega, et ma ikka neile tuleksin :D aga ei sakkinud. jälle oli väga tore köögis seal hotpoppys. ja neljapäeval Hispaania restos oli ka väga tore ja minuga oldi rahul. Aaron ütles, et mul on nüüd valik - kohvik ja tsill või restoran ja väljakutse. et nemad tiimiga igatahes toetaksid mind täiega ja aitaksid ja võtaksid mu soojalt vastu. tegelikult oli mu valik tehtud. loomulikult valisin ma väljakutse, see on mu loomuses. lihtsalt seekord on mu suhtumine kardinaalselt muutunud. ma ei põe enam töö pärast, sest ma otsustasin nii. ma teen tööd naudinguga. wow. ma töötan suurlinnas päris restoranis päris kokana. ja see on nii lahe. aitäh, universum. jess. ja see töö tuli minu juurde ise. kõik on lihtsalt kuidagi õige. peab lihtsalt elu usaldama.
ja ikka hoopis teine asi on, kui omanik on ise ka kokk - ta mõistab su panust. ja süüa saab kogu aeg. ja vahetuse lõpus saab õlut või veini või kokteili. või jointi teha teise peakokaga :D alguses kasutasin neid võimalusi, aga nüüd tsillin niisama. joon vett. aga lahe on ikkagi. ja töökaaslased on kuidagi nii õiged. ma tunnen suurt kiindumust nende vastu juba praegu. peaaegu kõik on täie hingega asja juures. ma ei ole kunagi nii mõnusas kollektiivis olnud. see paneb tahtma endast iga kord 120% anda. tegin isegi küpsiseid täna, viin neile homme =)

omg minust ongi saanud grafomaan. aga võib-olla on kellelgi sellest jutust kasu. Melbourne on võimalusi täis. kui oled normaalne inimene, kes viitsib tööd teha ja räägib inglise keelt, siis pole siin absoluutselt tööpuudust. ja üsna lihtsa tööga (olen kuulnud, et nõudepesijanaga võib mõnes kohas teenida 25 doltsi tunnis, mis on rohkem, kui ma kokana teenin) teenid hästi ja jääb ohtralt aega muuga ka tegeleda. ja kokanagi pääsed 40tunniste töönädalatega, mis tähendab korralikku palka ja samas tšilli graafikut. nii et kasutage võimalust. eriti kui on mõni skill - tehke kas või barista kursus või tõstukijuhi load... kui neid variante pole, tuleb lihtsalt naeratada ja sümpaatne olla, seda hinnatakse. nii et JUST DO IT! kas või laenake see alguse raha, leidke mõni sõber, kes öömajale võtab või couchsurfige ja tulge.