olen Koh Phangani saarel Taimaal. mis tunne on olla esimest korda troopilisel saarel vihmahooajal? noh, umbes nagu veedaksid iga päev 20 tundi leiges aurusaunas ja harrastaksid seal lisaks argitegevustele nagu söömine ja Facebook ka joogat, meditatsiooni ja hare krishna laulmist (wow, teistsugune laupäevaõhtu). üsna sürr ja väga kleepuv seega. aga lahe! ja ümberringi siristavad nähtamatud lõunamaised ritsikad ning džunglist kostab kõiksugu linnuhääli ja konnade krooksumist. ja su toas elab seina peal kardina taga väike geko. ja mikrosipelgad söövad su viimase tükikese Eestit ära (oli traumeeriv kogemus kalevi šokolaadiga).

omg keegi on paradiisirannas läbu pannud?! ei. selline näeb välja koh samui ehk naabersaare rannajoon. sinna saarele maandus mu lennuk.

väikesed budistlikud altarid, kuhu jäetakse väga random asju andamiks. aga vähemalt on jookidel alati kõrred sees. pean tegelikult välja uurima, miks. see on ikka veel koh samuil.

esimene tanklakogemus koh samuil. jah, tegu on bensiiniga ja selliseid lette on kõik kohad täis. saab rollerit tankida ja whatnot.

vetsuselfie, mille point on, et seinu on troopilises kliimas palju vähem kui põhjamaades. lennujaamal polnud ka üldse seinu.

jee, koh phangan ehk kodusaar kuuks ajaks

kas mu elu ongi nüüd selline?

ei ole, tegelikult on vihmaperiood. aga selle eest on meil kodurannas suur betoonist kammkarp.

ja siis tuleb jälle päike ja siis on jälle nagu wow täiega.

ja ma ei saa üle peegeldustest. lihtsalt need on nagu teine dimensioon ja maailm mahub sinna kõik ära ja ma ei peagi neist üle saama, sest need on awesome ja vajalikud ka ja üldse. ilus. ja megadiip. :D

teed on betoonist ja millegipärast tekitab see minus mingi Kuubal viibimise tunde, olgugi et ma pole seal kunagi käinud ja see on mul üldse esimene kord Euroopast väljaspool viibida.

esimene ujumine. pilt ei näita üldse, KUI sinine vesi tegelikult oli. noh, ega ta seda ka ei näita, kui soe vesi oli. või kui mõnus oli selles selili hulpida lihtsalt nagu tükike ajuga varustatud driftwoodi, mis saab aru, kui hea see kõik on. mitte et ma driftwoodi endast rumalamaks peaksin, onju, võin ikka ka üsna puupea olla vahel. jess, kelbasjutt.

jee, kõigil on sarongid ja bikiinid ja kõik on täiega troopikasaaremeeleolus.

jee, mul on ka nüüd sarong ja flipflopid ja roosad varbaküüned ja kookospähkel vedeleb maas ja kookospähklid tapavad iga aasta rohkem inimesi, kui haid.

Koh Phangan on algusest peale olnud spirituaalne paik, mille algselt asustasidki mungad. 600 aastat tagasi. saar on meie Muhumaast pisut väiksem. saart asustavad minu määratluse järgi kolme tüüpi inimesed - kõiksugu spirituaalsusest lugu pidavad inimesed (mungad ja joogatajad), peoloomad (siin toimub maailmakuulus Full Moon Party) ja siis tavakodanikud, kes kogu selle madnessi nii toredasti välja kannatavad. ma ei ole veel väga suurt osa saarest avastada jõudnud, kuna enamik aega lähebki jooga ja ülihea tai toidu söömise peale. okei, basseini ääres vedeleme ka. ja käime auru-aroomisaunas - kuigi ma ei tea, miks, sest väljas on sama kuumus ja palavus, ainult nähtavus on parem :D siis me vestleme. ja mõtiskleme. eks näis, mida uus nädal toob. täna oli esimene vaba päev, mis lendas kuidagi eriti kiiresti mööda, aga sellest teine kord.

mu argipäev näeb välja nii:
kui suudan äratuseni magada, siis ärkan kell 6, muidu varem. siis teen hommikukriyasid ehk pesen silmavalgeid veega, kraabin keele puhtaks, loputan soolveega ninasõõrmeid (vesi ühest sõõrmest teise ühe spetsiaalse plastmasskannukesega) ja hõõrun soolaga kogu suu sisemust. siis teen viite tiibetlast koos kassidega meie hotelli joogahallis. siis söön veidi puuvilja, siis loen natuke ja siis sõidan rattaga joogakooli 2,5 km. siis on loeng joogast ja selle päeva asanas't ehk joogapoosist, mille ära õpime - mis tšakrat see mõjutab, kuidas seda õigesti sooritada, millele keskenduda. väga põhjalik on kõik. õpime ühe poosi kaupa. ja see on väga hea, kuna uut infot on massiliselt. siis teeme soojendusharjutused (mida tehes me rõõmustame, et kõigil on silmad kinni ja filmimine on keelatud, kuna mõned neist näevad ülifriigid välja ja kui 40 inimest neid koos teevad, siis... friigi ülekas on kindel), siis senimaani õpitud asana-seeria ja siis on lõpulõdvestus, mis on ülikummaline pooluneline kogemus. selline lucid dreaming, mille ajal näeb veidraid asju ja mõtleb kummalisi mõtteid. mõni hakkab muidugi lihtsalt norskama =) see kõik võtab kaks tundi.
siis sööme hommikusööki kusagil ja viidame aega, kuni kell 16 algab uus joogasessioon pärastlõunaste päikesetervituste ja siis joogaseeriaga. nüüd lisandus sellele iga kord 15 minutit muusikameditatsiooni, mis keskendub iga kord erinevale tšakrale. ma ei ole enne päriselt mediteerinud ja esimest korda südametšakra meditatsiooni tehes hakkasid mul lihtsalt pisarad voolama ja ma lihtsalt ei tea isegi, miks. aga see pidi hea märk olema. enda tunded olid muidugi vastuolulised, kuna ühtepidi ei tohi mediteerimise ajal liigutada, aga teistpidi pole tatine nägu ka kuigi atraktiivne. õnneks on kõigil silmad kinni, nii et keegi ei näe taaskord su häbihetki :D aga muusikameditatsioon on kahtlemata ülimalt mõjuv. väga kummalise kogemuse sain ka kõritšakra ja laubatšakra ehk kolmanda silma meditatsiooniga. ja meditatsioonimuusika valimine on ka terve teadus ja vahel väga naljakate tulemustega tegevus. mõnikord on joogahalli sisenedes tunne, nagu läheksid reivile, teinekord kajab sealt vastu j-pop, siis kostab jällegi midagi väga ootuspäraselt meditatiivset.
pärast kahetunnist pärastlõunast joogatamist-mediteerimist on veel üks loeng, mis on tavaliselt seotud jooga elustiiliga ja enamasti väga paeluv. ja siis on kas õhtusöögiaeg ja mõnikord veel mõni lisategevus nagu ülalmainitud chanting sessioon või meditatsioon vmt.
ja kogu aeg on ümberringi džungel ja kummalised linnud teevad võõraid häälitsusi ja vahepeal tuleb tohutu padukas ja vahel läheb elekter ära ja siis juhtub hirmus asi - ventilaatorid jäävad seisma ja on topeltsaun. aga kokkuvõttes on see ka kogemus ja nii äge on olla võõras kliimas ja võõras kultuuris, aga ikka omas (taaskord - kleepuvas) nahas ja siis vaadata, mis saab või kuidas ma reageerin ja kui lihtsalt harjud ära mingi ebamugavusega nagu konstantne niiske palavus, mis on alati olnud su õudusunenägu. äge on. ja kõiksugu emotsioone ujub lagedale, mis pole alati mõnus tunne, aga paneb nendega tegelema.

Tai on siiski väga easy-breezy Aasia riik, kus saada esimene kogemus võõra kultuuriga, kuna Lääne inimesi on palju ja taid ise on ülitoredad ja sõbralikud enamasti. India oleks kindlasti totaalne šokk, nagu olen siin kohatud inimestelt kuulnud. ja sinna neiudel üksi minna on ka veidi ohtlikum. ja inimesed elavad nii põnevaid elusid ja tegelevad nii paljude asjadega ja väga huvitav on nende lugusid kuulata. saab nagu kinnitust mingitele oma mõtetele ja arusaamadele, samas paneb mingeid asju või inimesi, mis on kodumaal, veel enam hindama. ja samas soovima enda piire veel rohkem avardada ja ennast mugavustsoonist veel kaugemale sundida. kuigi juba see joogakursus on tõsiselt intensiivne ja väsitav nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. lihased on väsinud, selg valutab istumisest, pidevalt on palav, ajavahe tõttu ärkan koduse aja järgi kell 2 või 2.30 öösel, vahel varem. aga see ei ole kurtmine, nii lihtsalt on ja ma olen täpselt õiges paigas õigel hetkel koos õigete inimestega. ja omg, wow, esimene nädal ongi läbi, ainult kolm veel!

nii. esimene postitus ja ilmselt kõige informatiivsem, mis siin olema saab - et Sina, emps, ikka teaksid, millega ma siin täpselt aega sisustan ;) edaspidi keskendun pigem fotodele.

Sonja - this is for you as promised:
 wow omg lol i'm in Thailand! i'm doing yoga for 4 hours a day plus lectures, chanting sessions and music meditation. all of the spare time i've got i spend sweating, eating amazing Thai food, swimming in the warm bright blue sea or the hotel pool, listening to the sounds of the jungle (jungle IS massive), biking in the rain, taking loads of photos, pouring our hearts out to each ohter with the other yoga students etc. by the way, i think your dog Nipsu would totally dig this place because there are dogs literally everywhere and at least half of them seem retarded or a bit braindead :D i will probably dedicate a special post to them with photo evidence. it is truly interesting here. and beautiful. and dirty. and unhygenic. but most definitely absolutely awesome!!!!!!!! oh, and the sunny situation on the photos above is not a constant, cause it is actually rainy season and it is getting more rainy as we approach november so in that regard - no feelings of jealousy, yeah :D