blast from the past, nii palju või vähe, kui aeg eksisteerib

hmm. ma olen tagasi kodumaa pinnal. mõtlesin teha väikese kokkuvõtte ja panna üles viimased pildid sellelt seikluselt. aga enne kirjutan natuke taipamistest ja mõtteprotsessidest, mis mu peas toimuvad pärast viimase paari aasta kogemusi. mul on lihtsalt tunne, et enne seda aega ma olin nagu mingi teine inimene. või olin mingis kookonis ja sügavas unes ega tundnud, et oleksin osa maailmast. ma olin küll juba lapsest peale mõelnud, mis on elu mõte ja kuidas olla hea inimene, aga ei leidnud vastuseid. vastuseid otsisin väljast poolt. meid õpetatakse ju kuulama õpetajaid, lugema õpikuid, usaldama oma ala asjatundjaid, autoriteete, gurusid. ja mõtted, mis mu peas olidki, keerlesid ehk rohkem selle ümber, et kellel neist tarkadest inimestest siis õigus on. kelle teooria võidab. põhimõtteliselt on see ju oma suva järgi valimine, et davai, võtan selle ideoloogia ja siis on otsustatud ja ei pea rohkem mõtlema.

aga kuidas valida? kas mõistuse või tunde järgi? või veel millegi muu alusel? ja variante on nii palju. ja kui leida midagi, siis varsti tuleb ju radarile midagi uut. igatahes. mu elu tegi mulle kingituse ehk siis lõhkus maatasa või põletas tuhaks kõik, milleks ma end varem pidasin. kõik tuttav ja harjumuspärane vajus olematusse ja see oli alguses hirmus, aga pärast muutus nagu raketikütuseks. selline implosion või fööniksiteema :D sain ehitada uue enda. aga nagu mingi vundament oli all samas, et pidi nagu meelde tuletama või aru saama, et mis sinna peale käib ja tahaksin, et käiks. ja ma olen ka käinud erinevatel retreatidel ja lugenud igasuguseid raamatuid ja kuulanud inimeste juttu ning läbi on kajama jäänud mõned korduvad tõed. ja need on tõed, mis on kordunud juba aastatuhandeid. see muidugi on ka mind mõtlema pannud, et miks kõik need inimesed on juba nii pikalt sama teema üle arutlenud? ja nad ei ole omavahel seotud ei kultuuri ega ajastu poolest. joogid ja targad mehed Indiast, antiikaja filosoofid, kabalistid, kristlikud müstikud, budistliku traditsiooni järgijad, tänapäeva "valgustunud" nagu Eckhart Tolle ja Osho ja Mooji, Alan Watts, keiser Marcus Aurelius jnejne. igatahes sain teoorias tugevaks, aga nagu öeldakse, siis "load ei sõida". tuleb rakendada kuidagi teadmisi. sain võimalusi selleks. sain võimalusi nii, et lõpuks jõudsin mõistmiseni, et aeg ei ole lineaarne, kuid nii öelda jumalik ajastus on ideaalne. kõik on igal hetkel täpselt nii, nagu peab. ei tasu mõelda, et mingi tehtud valik on olnud vale. ei ole. see on alati olnud vajalik, et jõuda praegusesse hetke. kõik hetked on toonud mu siia. ma olen suutnud valida elu ka hetkedel, kus oleks lihtsam olnud valida mitte olemine. tegelikult panen nüüd siia kirja midagi väga isiklikku, mis tuli minuni 31. detsembri hommikul mediteerimise ajal. sõnad lihtsalt voolasid minust välja ja ma tunnen, et ma tahan seda siia kirjutada, olgu see siis arusaamatu või veider või mis iganes keegi ka ei arvaks. kõik on õige nagunii. see on ju teie maailm. teie reeglid. minu maailmas minu reeglid. aga point ongi vist selles, et mõista, kui sügav see tõde on, et me loomegi ise oma maailma ja hea maailma saab luua mitte kellegi teise teooria järgi (teooria on hea teel olles, mind on see palju aidanud, olen saanud nagu kirjanikega arutleda mingitel teemadel oma peas ja mõelda, mis ma arvan teemadest, mille peale ma pole enne nagu tulnudki), vaid enda kõhutunde järgi. mis tundub mulle õige. tunne on kogemus. see jätab jälje, mitte teooria. tuleb kogeda tõde. muidu loed ja loed, aga pole õige hetk ja kõik targana tunduvad tõed on nagu hane selga vesi. puudub vastav kogemus või võimalus rakendada. pole elus sellesse etappi jõudnud veel. see võib päris frustreeriv olla kohati. mäletan küll, kuidas lugesin Tolle The Power of Now'd ja sain kõigest aru, aga ei suutnud rakendada, ikka käis depressioon lainetena üle. aga. tuli õige hetk ja siis ma m õ i s t s i n. ja see ei toimunud ajus, vaid kusagil mujal... südames äkki. ma ei tea. igatahes. panen siia sellise pilguheidu minu hetkemaailma. kahtlemata see ei ole lõpp-produkt, ma jätkuvalt teen endaga tööd, avastan sisekosmost edasi, nagu me kõik. ühel päeval ma ilmselt loen seda ja muhelen mõnusasti :D juba sellepärast, kui hea tundega need sõnad minust välja voolasid sel ilusal hommikul. oli selline ilus tänutunne kõigi mu kogemuste eest ja inimeste/õpetajate eest mu elus. imetlen igat inimest, kes on mu ümber, ausalt. õpin teilt pidevalt, kuidas olla. sest ma ise ei tea. okei. long story... long. üks üsna toimetamata tekst:
Tuleb usaldada iseennast ja mitte midagi ega kedagi muud. Kokkuvõttes oleme me üksi, sest me oleme üks. Nagu meis endis on palju tahke, reaktsioone, üllatusi meie enda jaoks, "häid" ja "halbu", samamoodi inimkonnas. Inimkond esindab kõiki võimalikke tahke ühest teadvusest. Kõik pole suhkruvatt ja suletekk, aga kõik on vajalik, et kogeda tõde. Et vaadata iseendasse ausalt. Et kui midagi juhtub väljaspool, siis mõista, et see saab juhtuda, kuna me lubame sellel juhtuda, ja mitte millegi muu tõttu. Kõik see halb, kõik see hea, see on kõik meie ise. Mitte halada ja süüdistada ja imestada ja siis, olles nagu midagi ette võtnud ehk reageerinud, rahulikuma südamega tagasi oma kiiresse ellu sukelduda, vaid jälgida. Aktsepteerida. Ja mõelda, et kui see ei tundu õige, siis kas ma saan midagi teha. Ja see on nüüd väga subjektiivne arvamus, aga ma tunnen, et saab igaüks teha midagi. Saab ise teha õigemini enda elus. Elada oma tõe järgi isegi kui kõik teised elavad teisiti. Usaldada enda sisemist tõde. Vahel tuleb selle leidmiseks luua vaikust ja ruumi enda sees. See on põhjus, miks mina kasutan tööriistana mediteerimist, ravimtaimi, joogat, toitu. Et leida oma tõde ja elada, olles endaga täiesti aus. Ei mingeid vabandusi. Puhas, selge, nii öelda karmilt aus peegel. Vaatan, näen ja siis võtan sellega vastutuse, et aktsepteerin end ausalt. Nii seda, mis on, seda, mida võtan ette ja olen siis ka aus, kui olen laisk ja tean väga hästi, kuidas mingit asja, mis ei meeldi, lahendada, aga ma pole end veel kätte võtnud selles vallas. Aga vähemalt ma ei valeta endale ega süüdista miskit väljaspool asuvat. See on suur võit. Minu maailmas.
Ja minu maailm ongi ju terve üks maailm. Iga inimene on terve üks maailm. Ja seda maailma me saamegi muuta. Ja vahel muudab see enda maailma muutmine ka teiste maailma, annab neile jõu või loa või inspiratsiooni, et muutuda. Või loa mitte muutuda, kuna saad aru, et aga minu oma ongi KA õige. Sest vahel elad ehk oma tõde, aga teiste tõde on hoopis miskit muud ja mõtled teha muutusi, et oleks nagu teistel, aga see oleks endast kaugenemine ja lõpuks oleksid pettunud ja heal juhul tuleksid ikka enda tõe juurde tagasi. Aga. Kokkuvõttes on vajalik nii "vale" otsus, kui "õige" otsus. Sest kõik toob meid endale lähemale. Avastama, mida me oma maailma luua tahame ja mida mitte. Me oleme nii võimsad olendid. Mul on nii hea meel olla kõigiga koos siin planeedil ja praegu. Aitäh, mu kallid sõbrad. Ma ei tea, mis on õige ja vale, aga ma tean, et ülal olev tuleb minu seest praegusel hetkel, kuhu mind on toonud iga eelnev hetk mu elus, iga kogemus, iga kohtumine, iga samm, iga märkamine, iga vikerkaar, iga masendushetk, iga lonks vett ja viina, iga reis kaugele ja mõte enda sees, iga rakk minu kehas ja värin mu hinges, iga minu südame löödud löök. Kui ta enam ei lööks, mind ju poleks. Kui mu keha enam ei mängiks, oleksin Kodus. Kui Maa poleks andnud materjali minu keha jaoks, poleks mul seda kingitust, seda ilusat ja püha kodu oma hingele. Kui universum poleks andnud materjali, poleks Maad. Ma sain kord mediteerides aru, et kuhu ma siin planeedil ka ei läheks, olen alati mingis mõttes kodus. Sest mu keha on hetkel mu hinge kodu. Ja ma olen talle nii tänulik, kuigi ma ei kohtle teda vahel piisava austusega selle suure töö eest, mida ta teeb nii isetult. Nagu me ei kohtle paljusid asju piisava austusega, sest me ei teagi, mis tööd selle saamine nõuab. Me ei tea ju peaaegu midagi sellest, mida meie keha me jaoks teeb, et meid iga hetk elus hoida. Nii palju protsesse. Viimasel ajal üritan ta tööd lihtsamaks teha, tehes joogat ja pannes temasse paremat ja vähem kütust, et tal oleks aega rohkem muuga tegeleda, kui näiteks seedimisega. Sest keha suudab meid tervendada, aga me ei lase tal sellega tegeleda, kui me pidevalt joome ja sööme ja teeme liiga palju aineid alates ibuprofeenist ja lõpetades xanaxi, kokaiini ja suhkruga. Aga mul on veel pikk tee minna. Jõudu mulle. Kõigile. Tuleb uus aasta. Uued võimalused. Nii lahe.

"we are happies, not hippies". selline lause resoneerib minuga, kui vaatan tagasi paarile eelnevale aastale. tegelikult ei tahaks üldse mingeid silte. et ma ei vabandaks, et "ma tean, see kõlab veits kreisilt või hipilt või ebaratsionaalselt, aga..." et ma oleksin igal hetkel see, kes/mis ma olen unapologetically. millegipärast on ingliskeelne sõna siin parem. see on mu peas kajanud ühest hetkest peale just nii väljendatult. igatahes. et minu maailm oleks lubatud ja okei eelkõige mu enda meelest, et ma ei kahtleks endas. ja tegelikult ma teengi seda aina vähem. ja ma õpin end usaldama aina enam. ja kuidas? kogemuste ja tunnete abil. kui olen kogenud ise, oma keha, oma vaimu, oma hinge, oma meeltega, et ma olen terve maailm, terve galaktika, terve universum, tundnud selle olemisega kaasnevat joovastavat rõõmu iga asja üle, iga inimese üle, iga hetke üle, siis ma ei saa tõsta seda seda oma ajus mingile riiulile tolmuma, kui lihtsalt meelepetet või ettekujutust. see oleks enda teiste järgi painutamine, teeksin seda, et teistel mul ümber poleks ebamugav ja et ma sobituksin süsteemi, et ma kuuluksin. kusjuures naeruväärseim on see, et ka see kõik on nii vaid minu peas. see on mingi hirm kaugeneda liialt teistest, kuigi jõuaksin lähemale iseendale. sest ma olen nüüd sattunud igasugustesse olukordadesse väga erinevate inimeste keskel ja ma olen end hoolimata suurest hirmust endaks olemise ees suutnud sundida jääma selleks, keda ma nüüd avastanud olen huviga ja kes mulle tegelikult täitsa meeldib. ja kui ma mõnikord pole suutnud, siis olukorrast pisut eemaldudes olen avastanud, et see polnud üldse mulle õige keskkond, proovisin elada kellegi teise atmosfääris. noh, umbes et oled delfiin ja kolid džunglisse elama ja proovid teisi ning ennast veenda, et oled ahv. ahvid hüppavad nelja käega liaane krabades puult puule, sina kukud heal juhul vette ja saad aru, et see on okei, et sa ei oska oksi mööda turnida. sest sa oled faking osav ujuja. ja lisaks oled delfiin. ja ühel päeval need ahvid tulevad puu otsast alla ja muutuvad inimesteks ja tätoveerivad sinu pilte oma kehale, sest sa oled delfiin, booyah!!

ee... okei. nii. ühesõnaga. annan endale aega, võimalust ja loa avaneda. mul on tunne, et mulle on kingitud see aeg ja vabadus. mul ei ole elus hetkel mingeid teatud siduvaid aspekte, mis on teistel. mul ei ole eriti kohustusi kellegi ees peale iseenda. mul ei ole eriti kiire. mõnikord ma mõtlen küll, et wow, mu kallite sõprade elud on nii eeskujulikult stabiilsed, see tundub õige ja mõnus. aga teisalt proovin usaldada ühte õppetundidest, mille olen saanud ehk siis, et kõigel on oma aeg. ja minu elus on hetkel aeg olla lihtsalt minu mina. olen nii vaba minema, tulema, tegema kannapöördeid, et vahel on hirmus ja tundub üksildane. aga päris tihti on ka maagiline ja joovastav. ma nagu ei saagi vahel aru, et elu, mida ma elan, kuulub mulle. ma jõuan kuhugi uude paika planeedil või uude meeleseisundisse mediteerides ja siis jõuab kohale, et wtf, ma poleks elu sees arvanud, et selline koht/asi võib saada osaks minu kogemuseks siin elus. ja viimati oli mul tohutu südames mõistmine ühe kontserdi ajal - selline sügav südames arusaamine, et absoluutselt iga hetk mu elus, iga kogemus, iga kohtumine, iga samm, iga märkamine, iga vikerkaar, iga masendushetk, iga lonks vett ja viina, iga reis kaugele ja mõte enda sees, iga rakk minu kehas ja värin mu hinges, iga minu südame löödud löök, iga pisar rõõmust ja valust, et see kõik on minuga just praegusest hetkes, et see kõik on toonud mind praegusesse hetke ja minu sisse niimoodi kodeeritud, et ma olen kõik see. korraga. siin. praegu. et enne praegust hetke pole midagi, et praegu ongi ainus. edasi ei tule ka midagi. et ma olen nagu raamat või midagi sellist. nagu lahti ühelt leheküljelt, aga samas on kõik leheküljed enne ja pärast juba olemas ja ka seesama raamat. et aeg ei ole lineaarne. nagu. see võtabki kokku hetkel mu peas toimuva, seda ma üritan nüüd rakendada oma elus. usaldada, et võin lihtsalt nautida ennast peatükk peatüki järel ja ei pea pidevalt üle lugema eelmisi ega üritama arvata, mis tuleb edasi. tulevad üllatused ja puändid ja ootamatud tegelased ja ainult kirjanik teab. kuigi ma olen üsna kindel, et ma olen selle raamatu ise kokku kirjutanud ja nüüd pean omaenda kokkukirjutatud oopusega rahu tegema kuidagi :D

nii. okei siis. ma olen raamat. tere. siin on veel pilte hetkedest enne suurt kojutulemist.

Ecuador. alustasin toortoidu ja Ashtanga joogaga pilvemetsas.

hommikud algasid kutsadega jalutades.

leia pildilt täiskuu

tegelikult mul on paremaid pilte ka sellest joogakohast, aga ma ei saanud neid kätte telefonist. pean ilmselt millalgi veel tegelema asjaga. enivei. see oli mu uhke bangalo keset metsikut pilvemetsa ja imelisi džunglihääli. tegin endale väikese kingituse...

pärast joogat ja hommikusmuutit ronisime mäekülgedesse raiutud matkaradadel ja puhkasime tipus. nii. suur. rahutunne.

komorebi ehk siis see jaapanikeelne sõna läbi puulehtede langeva valguse...

metsapõrand

leidsime, et pilvemetsas uitamine on natuke nagu metsasnorgeldamine. kuna niiskust on palju, leiab veealuse maailma elementidele sarnast.

liaanid

no mu telefonikaamera ei anna edasi neid sumedaid värve ja sügavust, mis meid tegelikult metsas tervitasid. Ecuadori päike oli liialt ere.

metsapõrand

suuuuuuuuur leht

ilus leht

Quito, pealinn

Quito öösel hosteli katuselt...

...kus sai einestada ja niisama vaadet passida

põrand

väike ilu

matkasime jõge mööda ja vaatasime koskesid

sellest kosest ronisime üles, et jõuda teiste koskedeni. koskesid on Ecuadoris palju.

vikerkaar! kosk! ükssarvik! 

vesi oli jäine, aga minemata ei saanud jätta.

ilu

tagasi Cotopaxivaatega hubasesse hostelisse, kus saab muuseas ööbida ka kääbikuurgudes. ma unustasin lõpuks pildistada, oli palju tegemist (loe: lebo ja matku ja kaardimängimist ja võrkkiike jne), aga Secret Garden Cotopaxi on hosteli nimi, kui keegi kunagi satub. väga mõnus paik.

no näiteks on neil haned onju. paljudes hanedega hostelites te ööbinud olete? lisaks lehmad, alpakad, koerad, eesel...

ja selline võrk-värk, millel vedeleda ja vulkaanisuitsu vahtida, teetass kõrval

kaardimäng osutus tasavägiseks

kamoon, kutsikad ka. parim hostel ever. (muidugi oksendasid need nummilojused pärast sohvad täis, aga... ikkkkkkkka olid niiiiiiiiiiii nummid)

pikk laud, kuhu kõik külalised mahuvad õhtust sööma

üritasin päikesetõusul mediteerida, aga veidi oli distractioneid taas

aga päike tõusis kõigest hoolimata ja vulkaan tuli pimedast välja

vaade söögitoast

sinna üles peame saama. aga 4000m kõrgusel see ei olegi nii lihtne. tipp oli Pasochoa ja 4200m. mul oli igatahes raske, aga endalegi üllatuseks käisin ikka ära. pai. tubli.

selline võlumets oli tee peal. kahjuks taas pilt ei anna edasi maagiat.

ajee, summit-times are good times!

väike võileib ja tee ja vaade 360 kraadi. hetkel taustal 28km kaugusel asuva pealinna Quito SUDU. täiesti kohutav, ma pole iial nii reostatud paigas käinud. ja Quitos viibides saab väga hästi aru, miks see nii on. liiklus on pidevalt umbes, lennud saabuvad enamasti kell 2-3 öösel, et normaalse ajaga linna pääseks lennujaamast. bussid ajavad kõik pigimusta suitsu välja. brr. 

aga teisel pool võluv vaade Cotopaxile, mis on maailma kõrgeim aktiivne vulkaan.

väike perspektiiv, et kui kõrgel me olime.

kutsu oli ka

mõtlesin teel alla, et vulkaan võiks südamekujulist suitsu ka välja pahvida, sest ma olen viimasel ajal pidevalt leidnud mingeid südamekujulisi kive ja merekarpe jne, ja siis vaatasin ühel hetkel ja oligi!! hihihihii, peab ise enda elu maagiliseks tegema, ega keegi teine ei tee.

õhtu saabub

tänks kampsuni eest

õhtune sõit läbi mägede Banosesse

depressiivsed väikelinnad

kuni leiad eriti mõnusa orgaanilise kohviku, kust saab mingit džunglijuurikatest kokkukeedetud non-kohvi.

ja imelist kohalikku mahetoitu ja uurida kõrvale Thich Nhat Hanhi tarkuseteri

mäe otsas

sai pilvedes kiikuda

koskede rada, mida jalgrattaga sõita. koskedest mööda, koskedest läbi, koskede kohal.

lõpuks jõudis põhikose ehk Pailón del Diablo juurde ja see oli tõesti vägev. mürises ja oli megakõrge ja pidi kuskilt värisevate kaljuseintega koopast neljakäpakil läbi roomama klaustrofoobiat alla surudes. aga no lõpus oli ju jälle vikerkaar, nii et todo bien!!

ja skorpionipoissi nägin ka seal!!

ja ilus suur punane leht oli.

jumal tänatud, tagasi sai sõita auto kastis. kui aus olla, oli see rattasõit mööda kitsast järskude servade ja hullumeelsete bussijuhtidega maanteed päris närvekulutav.

kohalik käsitöö ehk taimseks elevandiluuks nimetatud tagua-pähklite vestmine eheteks ja nööpideks ja muuks träniks.

ja olen tagasi oma lemmikkohvikus. mu lemmikosa reisimisest ongi selline. võiksin pool elu mõnusates kohvikutes veeta head toitu süües, lugedes ja juttu ajades.

kingaviksija tööpost

trippy

armastusega tehtud puuviljasalat ja papaia-ingveri smuuti, mida nad valmistasid mu eritellimusel ja nimetasid "huvitavaks"

ja olen jõudnud Gaia Sagradasse, mis oli mu reisi põhieesmärk ja millest võib-olla kirjutan ka millalgi. lühidalt võin öelda, et veetsin aega šamaanide, taimedest õpetajate, koerte, oma hingehõimu ja enda hingega ka. ja vahtisin väga palju lõkketuld ning tähti. ja tundsin palju armastust. ja õppisin karmajooga käigus suitsetama :D