wow. omg. lol.

nonii. kuna mul on pikk nädalavahetus, siis saan veel veidi kirjutada, üleslaadida, meenutada, naeratada viimaste kuude pilte vaadates. :) tundub, et olen juba palju detaile ära unustanud, aga miskit on ikka meeles ka.
üks viimaseid pilte eelmises sissekandes on palmidega pilt. see oleks tegelikult pidanud olemagi viimane, aga sassi läks midagi. see oli õhtu, mil mu outbackiseiklus lõppes ja ma jõudsin India ookeani äärde hetk pärast päikeseloojangut. nagu. wow. see tunne oli ebareaalne, kui Ian ja Wally mu hostelisse maha panid ja Ian ütles, et davai, pane asjad kähku tuppa ära ja siis kõnni selles suunas ja jõuad Cable Beachile, mis on üks Austraalia ikoonilisematest (kas see on sõna üldse eesti keeles??) randadest. ja tunda pärast kahte nädalat kõrbeõhku merehõngu ning troopilist veidi niisket soojust oma nahal oli imehea. ranna poole jalutades esimese asjana nägin vastu tulemas kaamliterodu, kes tulid just turiste jalutamast. see tegi mulle muidugi nalja. edasi jõudsin rannani viiva tänavajupini ja mida sihtpunktile ligemale ma jõudsin, seda rohkem mu süda täitus tänutunde ja tohutu rõõmuga - WOW, MA OLEN JUST LÕPETANUD ÜHE SEIKLUSE JA JUBA ALGABKI UUS. ja see algus oli võrratult ilus, sume, tumedate kuid kaunite värvide mäng tumedate palmipuusiluettidega. ausalt öelda ma ei suutnud uskuda, et ma olen sellesse hetke end kuidagi kohale toimetanud. kõik mu eelnev elu oli mind kuidagi toonud just sellesse imelisse hetke. ja sealt edasi olen jõudnud praegusesse hetke. ja vahepeal on olnud veel nii palju erilist, ilusat, kummalist ja samas nii õiget, et mul on tunne, nagu ma ise enam ei peakski midagi tegema väga, elu haaras mu kaasa ja ma pean ainult olema nii mina, kui võimalik, ja nautima. aga nautima ka raskemaid ja valusamaid hetki, sest kõik on osa mosaiigist. ilma tumedate tükkideta poleks kontrasti ja erksa ilu jääks rõhutamata.

ühesõnaga olin troopikas ja tore ja jee ja mul oli kaks nädalat umbes, et võrkkiiges vedeleda, päikesetõusu ajaks igal hommikul randa minna joogat tegema, käia lähedal asuvas blue buddha sanctuary aias mediteerimas, McKenna "Jumalate toitu" lugeda, frangipani õisi nuusutada (lemmiklõhn, mhmh), Hallo Kosmoseid kuulata, rannas imeliste loojangute ajal supelda (ettevaatlikult, kuna Broome'is on meremaod, haid ja salteed ehk hiiglaslikud merekrokodillid) ning klapid peas tantsida tähtede all kottpimedas päikeseloojangust pilves olles, hularõngaga keerutada, boogieboardiga lainetes surfata, päikesevanne võtta ja üldse nautida kõige puhkusemat puhkust, mis võimalik. lisaks suhtlesin hosteli elanikega pisut, enamasti oma toakaaslastega, kellest üks oli imeline daam nimega Sheila, kes oskab rääkida delfiinidega ja on veetnud palju aega Sai Baba õpilasena ning üldse väga kaunis hing, väga kõike elu austav ja põnev isiksus. mul on tunne, et elu toob mu juurde teatud inimesed-õpetajad ja toob mind ka teatud inimeste juurde, et mingit vastastikkust kasu saaksime sellest. igatahes ma väga nautisin ta seltskonda ja lugusid. ja ta tutvustas mulle sufi poeedi Hafizi luuletusi, mis olid imeilusad. vot nii. ja ta näitas ka, et kunagi pole liiga hilja millekski ja et alati on veel seiklusi ees ning miski pole kindel ja paigas, kuni me siin inimesenahas ringi käime.

mmhmh, täitsa okei esmamulje Broome'ist

hommikuvalgus, teel blue buddhasse teisel hommikul. sattusin rahvusvahelisel joogapäeval sinna, kus kõik sessioonid olid tasuta ja käisingi kohe hommikul ja õhtul ka :) seal oli Iyengar-stiilis jooga, mida ma polegi enne proovinud, nii et huvitav oli. edasi tegin muidugi oma asja rannas hommikuti, et veidi säästlikum olla.

sorry, et panen pildi vetsupotist siia, aga peale veetõmbamist kukkus loputuskastist konn välja ja see oli minu jaoks uus kogemus. peale foto klõpsamist meenus mulle aga Iani tarkusetera, et kus konnasid, seal madusid ja siis pistsin punuma. huh, troopika eripärad. mäletan seda korda ka, kui eelviimasel õhtul ühe gorge´i veesilma kõrval telkisime ja tahtsin oma telki panna vee äärde kohe, et nii ilus ju, ja siis Ian ütles, et ee, äkki pane ikka kaugemale, vees elavad krokodillid. et on küll freshied seal ja pisemad kui salteed, aga siiski. ja ookeanis olles ma ka ikka vahel võpatan, kui midagi vees hulbib, et omg, äkki on haikala. siiani on olnud puuleht või vetikas. lihtsalt tasub mitte ujuda päikeseloojangust päikesetõusuni ja natuke enne ja pärast ka.

topeltpalmid. kena ilm seal talvises Broome'is. suviti on seal nii palav ja niiske, et põhjamaa inimesele oleks üsna talumatu. talv oli selline meeldiv 28-32 kraadi. mõnus keskkond madudele ja kroksidele ka, pole vaja minge talveunega jantida. ja kui arvate, et ma siin pingutan üle nende elukate mainimisega, siis teadke, et rand oli täpselt enne minu tulekut poolteist päeva suletud olnud, kuna üks kroks ujus ringi ja tuli kinni püüda.

hommikuti oli mõõn

Hafizi luule

no sitt pilt on, aga käisime vaatamas haruldast loodusnähtust nimega staircase to the moon, mis ilmneb siis täiskuu ajal, kui on eriliselt suur mõõn ja kuu on tõustes punane ning ta valgus tekitab silmapiirini sellise valgustrepi illusiooni peegeldudes mõõnaga paljastatud mudaväljadelt

sel puhul mängiti didgeridood ja peeti laata ka.

jee, päike tõuseb ja aeg baobabi puudega ääristatud teed mööda randa joogatama minna

üks hommik oli teistmoodi

kaamlipoisid udus

vaikselt hakkab tõus jõudma Cable Beachile ja loob rannast hoopis teise mulje

maailma vanim välikino Sun Pictures. filmi ajal lendavad üle pea lennukid pidevalt.

vahel leidis Sheila mu rannast üles ja tegi pilti, kui jälle rõngaga mängisin

frangipani õied, mu lemmikaroom

roosad hommikud

nagu polnudki taeval ja maal vahet, kõik oli üks

liivale oli vesi kunsti teinud

ja linnud tegid mustreid

ja sel hommikul nägin ma igal pool südameid, vahel mul on sellised päevad.

leiate siit ka südame, kui otsite

ja veel üks süda, sipelgate tehtud

väike huulepulk peale ja randa reivima

väga serene Blue Buddha Sanctuary

kübar oli vajalik, et pärast mitut rannatundi mitte koduteel ära põleda haha talk about too late

jee, Sheilaga lapsikusi tegemas

nonii, pingpong, aeg minna või mis :p

tsau, baobab. mu dendrofiilia pole väiksemaks jäänud.

ja nüüd lugu mu ainsast Sydney-külastusest. lennuk maandus, läksin teise lennuki peale ja siis tegin selle aknast ooperimajast pilti. linnuke kirjas.

tere, Gold Coast, ma olen tagasi.

omg ma ei jaksa oma seiklustega ise sammu pidada hihii. pärast võileiva peale mõeldud pisikeste sinakasroheliste põrsaste ja hallide juustega enda unes nägemist (üks öö olin zombi ka, kui panin pea peale pealuu. läksin kaubamajja šoppama niimoodi ja teadsin, et pmst ma ei pea maksma millegi eest, sest kui turvamehed üritavad mind peatada, söön nende ajud ära vmt), tundub hea idee natuke päris maailmast kirjutada/mõelda. ühesõnaga üritan oma outbackiseikluse miljon pilti üles panna siia, et oleks kusagil kindlas kohas need ja tore meenutada.
hetkel olen jätkuvalt Gold Coastil, elan ilusas Mermaid Watersi piirkonnas, maja taga on bassein ja saun palmipuu all. töötan Thori filmi võtetel toitlustusfirmas, vaba aja veedan päikeseprille kandes, staaridega triipe tehes ja reivides... okeiokei, tegelikult näen staare vahel küll tööl, aga vaba aja veedan ikka jooga, mediteerimise, väikeste jooksutiirude, nädalavahetusel rannas hängimisega. ma ei lase staaride nõude pesemisel enda nina püsti ajada onju. :p nagu ühes lasteraamatus kirjutas, sajab siis nina vihma täis ja tuleb nohu.
vahepeal teen ebatavalisemaid asju ka vabal päeval ehk siis eile käisin juba teisel Kambo-tseremoonial. see on selline Amazonase vihmametsas elava konna mürgiga teostatav tervendamisrituaal. lisaks tegin seekord ka Rapéd ja Sanangat. kui kedagi huvitab rohkem, siis guugeldage. väga sügav kogemus oli seekord, sügavam kui esimene kord. hirmsam ka veidi. ühel hetkel läks kõik pimedaks ja üldse on see endaga töö tegemine alati selline asi, et mida helgemaid tundeid tahad, seda pimedamates kohtades pead ära käima, et kontrastid ikka võimsamad oleksid. paneb mõtlema ka mingite kogemuste peale, mida tulevikus tahan endale korraldada, aga ma näen, et sellesse ei saa suhtuda kergekäeliselt. kõigel on hind. aga samas paistab see olevat absoluutselt õiglane hind. lihtsalt, et kas ma olen piisavalt vapper. eks näis. päev korraga.

nii. okeiokei. pildid ja stoorid outbackist.

ma tunnen, et mul on nii vedanud, et sain käia kohtades, kus käisin. magada tähtede all tundes, kuidas Maa mind hoiab. ma ei ole end iial nii hoituna, nii turvaliselt tundnud üheski paigas, kui meie teise öö ööbimiskohas kivikõrbes. puhas, kaunis, rikkumata maa. üksikud puud, mis sosistavad tuulega. loojang, tähed, tähed, tähed, kuu, päikesetõus ja jooga, vaikus, rahu, rahu, rahu. ma oleksin võinud jäädagi sinna lebama nendesse hetkedesse ja muutuda üheks kaunitest kivikestest või kasvada puuks, mis peegeldub veelombist aovalguses. ja ma oleksin olnud õnnelik. olen nagunii. sest mingis mõttes ma saingi olla see puu kas või ühe öö.

käisin ka Austraalia geograafilises keskpunktis ja sõin seal võileiba. Wally pissis punkti märkiva posti peale. Ian sai lahedaid videoid ja fotosid suurtest punastest mudalompidest läbi sõites. nelivedu kulus meile teel ära küll ja küll, Oodnadatta track sai vihma ja enne tracke on alati suured infotahvlid, et kas rada on avatud või ei. ma ei teagi, kuidas me rajale pääsesime, ilmselt viimasel hetkel enne selle sulgemist. pidime niigi veidi ringiga minema mingeid pea olematuid teid läbi kõrbe karjafarmide, muuhulgas maailma suurima. sinna mahub palju Eestisid sisse. nende farmide sissesõiduteed võivad olla 150 ja rohkem kilomeetrit pikad. hakkasin natuke nagu Austraalia mastaape tunnetama paremini. see on ikka NII suur. ja mobiilileviga võib kähku hüvasti jätta. mis ongi parem. muidu muudkui kirjutaks sõpradele et omg, kui sa vaid oleksid siin lõkke ääres minuga praegu, ma tegin maailma parimat priimusetoitu ja päikeseloojang on ebamaiselt kaunis, kirjeldamatute värvide ja imelise vormiga pilvedega. ja lindude hääled ja dingode ulg ja kummaliselt väänlevad puud ning tulipunase mulla taustal ereroheline hein tekitavad tunde, et kõikjal meie ümber on haldjad. kui sa vaid oleksid siin ja kuuleksid haldjaid mu telgi ümber - no see heli peab olema nende tekitatud. just ilmus esimene täht ja kuu tõusis täna vara ning on eriti suur ja oranž. see koht on kindlasti mingi pühapaik, siin on nii hea tunne olla ja niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. nii ilus. lihtsalt nagu nii ilus, et mitte midagi ilusamat ei ole olemas ja ma olen nii tänulik ja õnnelik, et ma saan olla osa sellest ilust ja et see jääb reana ka minu loo sisse tehes elust muinasjutu.

ja siis õhtu, kus otsustasime, et ärkame kell kolm öösel ja läheme vaatama Ulurut ehk seda maailma suurimat monoliiti, kui me juba siinkandis oleme. "siinkandis" Austraalia mõistes on umbes nagu et oled Tartus ja põikad korraks Vilniusest ka läbi siis juba, et siis Jyväskylässe minna edasi :p ja tuleb öelda, et totally worth it. ma ei oleks arvanud, et see on nii muljetavaldav vaatepilt, aga kui Uluru pimedusest ilmus, oli see lihtsalt uskumatult võimas vaatepilt ja isegi mitte ainult vaatepilt, vaid tunne. aukartust äratav, tuntavalt püha paik, mida tahaks kaitsta ja et keegi kunagi ei rüvetaks ja mis saaks lihtsalt olla ja kiirata mingit kummalist imelist headust endast välja lihtsalt olles see, mis ta on. nagu. wow. wow. wow.

veel käisime Finke Desert Race'i vaatamas. esimene õhtu jõudsime kohale, panime telgi üles ja kämpisime. omg kui faking külm öö. ärkasin ja mu 15taalane ühekordna telgike oli jääs. tänasin õnne, et ma ei ostnud 10taalast magamiskotti, vaid võtsin 22taalase :D naer läbi külmunud pisarate, sest tõesti oli karm öö. ja hommik ka. aga siis kutsusid meid oma lõkke äärde Erik ja Doug, kellest said meie suured sõbrad. veetsimegi kogu kõrberalli nendega hängides. neil oli nii super varustus mega matkaköögi ja dunnie-tentiga (telkpeldik), mida nad meil kasutada lubasid. eriti lahedad härrased. arutasime igasuguseid eluküsimusi ja meil oli nii hea klapp nendega, et kui lahkumispäev tuli, oli tunda, kuidas kõigil on nagu raske end lahti rebida. õnneks hoiame jätkuvalt sidet. nad olid kindasti üle 70, aga nende elutahe ja energia olid palju intensiivsemad, kui paljudel kolm korda noorematel inimestel. mulle oli suur au, et neile minu seltskond ka nii väga meeldis ja nad ütlesid, et meie vestlused olid tõeliselt nauditavad ja et neil on nii hea meel, et nad sellist inimest kohtasid. see oli täpselt sama, mida ma tundsin nende suhtes. loodan väga neid kusagil siin maailmas veel kohata. väga inspireerivad tegelased.

isver tegelikult juhtus nii palju sellel retkel. tegime u 5000 km ja läbisime kolm kõrbet ja kohtasime palju grey nomade ehk hallipäiseid nomaade ehk pensionäripõlv on lahe austraalias. kuulsime ohtralt bush gossipit autoraadiost. tegime bush shoppingut maantee ääres aborigeenide ärandatud ja sodiks sõidetud autolt tutikaid shockiesid maha monteerides ja oma autole alla pannes. proovin veel pildiallkirju kirjutada millalgi, midagi jupsib praegu selle blogi või arvuti või ma ei tea millega ja üldse pole enam harjunud arvutiekraani jõllitama ka. ja. jah. vot. nii ongi. ja taevapilte on palju, sest nii on hea.