kõik, mida ma olen oma elus kogenud, kõik eriline, kõik argine, kõik halb, kõik hea, on olnud vajalik. tegelikult polegi miski "halb" ega "hea", kõik on lihtsalt... vajalik. läbi iseenda mõistma õppimise olen ma hakanud rohkem mõistma teisi ja läbi selle, et olen enda vastu leebem, olen ma palju leebem teiste vastu. iga kord, kui ma kellegi teise vastu negatiivsust tunnen, saan aru, et see on mingi aspekt minus endas, mis tahab tähelepanu. enda vastu oleme alati palju karmimad, kui teiste vastu. sellepärast ma proovingi endast aru saada ja endaga võimalikult aus olla. seda lihtsam on see teistega. tõde otsin vaikselt omaette iseendas. vahel on tunne, et mu elu on nagu tööl käimine - et argielu kõrvalt võtan aega tõe otsimiseks või midagi sellist. et istun põllul tähtede all ja jätan oma kostüümi voodi peale ja lihtsalt olen natuke, enne kui jälle sellesse näitemängu nimega "normaalsus" naasen. nagu tähtede vahtimine tundub rohkem päris ja ma olen palju suuremas rahus. ja success on see, kui ma panen kostüümi tagasi selga ja ei suuda uuesti rolli sisse elada ja tähevalgus püsib minuga kaasas. tihtipeale ei püsi. või noh, nagu lähemal ja kaugemal on. AGA. point on vist selles, et oli aeg, kus mulle tuli vähem pähe võtta sellist aega, et kostüüm kõrvale panna ja natuke lihtsalt olla. et tore, et nüüd olen ja võtan ja proovin mitte karta enam ja sellest lähtuvalt teha otsuseid. usaldan elu. ma olen siin, et õppida. see on minu elu mõte. ja teiste jaoks olla see, kes ma olen, see tundub kuidagi vajalik :D nagu. ma ei oska seletada. aga ma olen vajalik. või nagu on vajalik, et ma oleksin järjest rohkem mina ise. see paistab teised ka rohkem endaks tegevat. sest mulle meeldib ausus ja siirus ja õnnelikud lõpud. aga, nagu keegi ütles, siis happy ending can not come in the middle of the story hihii. oluline on aru saada, et story võib ka happy olla. ja fun. ja playful. ja kirjavigasid võib ette tulla, sest stoorit kirjutab inimene ise. ja inimene pole täiuslik. aga kui tal veab, on ta huumorimeelega ja leiab vigadest naljaka üles.

ma olen vist liiga suure doosi imekauneid päikeseloojanguid saanud jälle :D ja tähti. kiiritatud ajuga kirjutan. ah, mis seal ikka. ma olen teisel pool kera, mis ikka juhtuda saab, kui jagan, mis mu peas toimub. usun, et tõelised sõbrad händlivad ära ja jäävad alles, isegi kui aru ei saa :D "remember who you are before the world tells you how you should be." mul on vedanud, et saan endale lubada sellist eluperioodi, kus ma kõigun hullumeelsuse ja reaalsus piiril ning olen lihtsalt vaba. olen, nagu olen, mis ma olen, kes ma olen, kuidas olen. üksi olen. lihtsalt olen. faking hea on. valik on minu. valin iseenda praegu. i hope to never settle for less.

käisime kellegi lahkumispeol freecampis ehk kämpingualal täna - martin ostis auto ja viis, nii tore! põhimõtteliselt oli tegu telki tehtud lõkkega. telgis istus kari prantslasi, kes väga tüüpiliselt suhtlesid ainult omavahel ja prantsuse keeles. ja prantslased teeb veel eriliseks see, et nad ei paista hapnikku vajavat samal määral, kui tavainimene, ehk siis nad istuvad lõkkesuitsu täis telgis ja suitsetavad vahetpidamata sigarette. istusime veits aega telgiukse ees, kuulasime mõnusat elektrot (muusikamaitse on neil hea), vahtisime vaheldumisi lõket, tähti ja kuud. lõpuks tegime jalutuskäigu jõe ääres martini, pascali ja nadiaga, kuulasime tähevaikust ja jõelt kostuvaid linnuhääli. ja mingi hetk kasutas nadia meie kojutuleku koodsõna "squirrel" ja tulime koju :D nii mõnus on kodus olla. vaba öö. homme teeme lillkapsapõhjaga pitsat - family night majakaaslastega esimest korda!!

sellest nädalast muide kõnnime nadiaga tööle neli kilti iga päev ja pärast kerjame küüti, et koju saada :D kõndimine on igatahes täiega mõnus. ilus jalutuskäik loojangusse. vahel räägime juttu, vahel oleme antisotsiaalsed ja kuulame mussi. kindlasti hakkan selle maanurga ilust puudust tundma. iga koht on ainulaadse iluga. näitan natuke, mida tee peal näen, tulge kaasa, kui tahate:

tore tekstijupp ka lõpetuseks:

Aloneness

Aloneness and silence are two aspects of one experience, two sides of the same coin. If one wants to experience silence one has to go into one´s total aloneness. It is there.

We are born alone, we die alone. Between these two realities we create a thousand and one illusions of being together - all kinds of relationships, friends and enemies, loves and hates, nations, races, religions. We create all kinds of hallucinations just to avoid one fact: that we are alone. But whatsoever we do, the truth cannot be changed. It is so, and rather than trying to escape from it, the best way is to rejoice in it.
Rejoicing in your own aloneness is what meditation is all about. The meditator is one who dives deep into one´s aloneness, knowing that we are born alone, we will be dying alone, and deep down we are living alone. So why not experience what this aloneness is? It is our very nature, our very being.

Osho, The Sound of One Hand Clapping, Talk #14

ilm oli ilus, läksin metsa koaalat otsima.

 

see palm peab olema kellegi nali - keegi lihtsalt istutas selle sinna. torkas silma muidu pruunis metsas. läksin rajalt kõrvale vaatama seda ja tänu sellele nägin känguru metsas hüppamas. äge.

viimaks ometi leidsin koaala!! ja ta oli niiiiiiiiiiii armas... nosis vaikselt eukalüptilehti... metsaretk oli nagunii tore olnud, aga see oli kirss tordil.

tähistasin väikese meditatsiooni ja puuviljapiknikuga õhtupäikeses.

tuli öösel töölt ja kuu oli täis ja taevas olid pilvelaamad...

veidi mandariinikreisinessi ka...

täna ärkasin pool 4 õhtul, tegin oma duši- ja joogarutiini ära ning oligi käes päikeseloojanguaeg. klapid hea muusikaga pähe ja jalutama kohvile!

veenus ja jupiter on ikka veel taevas näha. see aeg õhtust, see maailma mahedaim loojanguvalgus, see teeb mu nii rahulikuks ja sügavalt õnnelikuks. see on nagu mingi teine dimensioon, mis pehmelt üle võtab. selles dimensioonis polegi muud teha, kui naeratada ja nautida valguse mängu ja kuulata head muusikat või vaikust, mis kostab üle inimeste tekitatud müra.

käisin täna jalutamas. vaba päev oli. tegelikult tahtsin minna naaberkülla koaalasid vaatama, aga miski kiskus mind rajalt kõrvale oma enda kodukandi ojakese veerde. mõtlesin, et ehk on nii öelda Nuustakul ka koaalasid, ei pea Pariisi ronima selleks. no olid sellised kodukootud koaalad ehk okei, tegelt ilma kukruteta ja noh, okei, jänesed olid noh. ei saanud veel seda koaalalinnukest kirja. küll aga nägin palju kirjusid linnukesi - punaste kõhtudega nagu ülekasvanud leevikesed. ja pruune linde nägin ka ja tutiga linde. pelikanipaari täna polnud oja peal, nad muidu tulevad tavaliselt küll loojangu ajaks silla juurde. kahte suurt sipelgat nägin ka. ja palju erinevaid puid ja taimi. ma ei tea, mulle nii meeldivad ikka puud. ma muudkui kordan seda nagu mingit mantrat. aga puudes on midagi nii erilist, ma saan täiesti aru, miks neil usutakse hing olevat, nagu eesti hiiepuud ja vana-kreeka drüaadid (olid vist?) ja balil olid ka pühad puud jne. ÜSNA PUISE POSTITUSE HOIATUSE PEAKS ANDMA NÜÜD. mul oli Melbourne'is ka oma puu-ema, keda vahel öösiti pargis kallistamas käisin :D wow, ma olen tõesti ära pööranud siinpool maakera. ei tasu vist mainida, et ma tihtipeale tähistaeva alla lähen keset põldu hularõngaga keerutama või niisama tantsima lähen, muusika klappides... ja näen iga kord langevat tähte. pööripäeval läksid kõik pidudele ja bbqdele, mina läksin taas keset põldu koos termostassitäie tšai, muusika ja joogamatiga, vaatasin taevas täiuslikku kolmnurka, mille moodustasid noorkuu, jupiter ja veenus, lisaks oli mu kohal linnutee... ma lihtsalt olen kuidagi nii tänulik ja õnnelik oma vabaduse üle hetkel. ma ei oska seda kirjeldada. see on nii hea ja rahulik tunne. vahepeal tugevam, vahepeal nõrgem, aga pidevalt minu sees olemas. nagu üks eriliselt hele pulseeriv täht, mida tihtipeale vaatan.

vahepeal tegin veel esperanto õppimise eesmärgil esperantokeelse blogi ka (http://viaursotrinkasmiabieron.blogspot.com.au/). lisaks tööl teen vahepeal nüüd arvutiga hoopis asju. kuidagi karuseks on elu läinud - esperantoblogi nimi on üks näidislause duolingo programmist, mille abil keelt õpin, ehk "sinu karu joob minu õlut"; tööl pandi mind arvuti taha, kuna "i appear to be smarter than an average bear". höhöö. 

mis veel... ma ei teagi. tahaks, et kõik inimesed oleksid vabad, rahulikud ja rõõmsad. minu elu on hetkel nii lihtne, et probleeme tekib ainult siis, kui ise välja mõtlen neid. igatahes kallikalli kõigile, ja et oleks teil kah aega passida ja taevasse vahtida ja lollusi teha ja endaga hästi aega veeta!  

see polnud täna, aga omg, kui ilus oli. mu majakaaslased ei mõista mu loojangusõltuvust :D v noh, pidevalt vahin taevasse, jahun ilusatest tähtedest jne. täna oleksin äärepealt jala välja väänanud, sest vahtisin puude otsa - no need ülekasvanud leevikesed olid ju seal... nii et kes oleks võinud arvata, et komistuskiviks võib saada komeet.

pelikanipaar on peidus pildil



õhtusöök

hahaha mu esimene miksteip, no ei suutnud serato dj mu Kontrollet tuvastada. serato intro suutis. niisiis ei saanud salvestada ja jäi paberi tasandile.

selfie time!

maaidüll

professionaalne telefonifoto ülalmainit' noorkuust, jupiterist ja veenusest. see oli megaäge, nad olid õhtu otsa niimoodi kolmekesi ja siis loojusid ka koos, ainult et kuu muutus loojudes aina oranžimaks.

ilus ilm Murray jõel

Fiona lõikab homme roosid tagasi lõpuks, see vaene talvine roosinupuke ei tea veel seda...

tänane jalutuskäik Bookmark Creeki ääres

hahaa, Paul teab, mis ma siin tegin pildiga, lol



kuu on ka taevas, kui luubiga uurida pilti lol

näete, on ju nagu leevikesed!!!!!!!!!

mõned puud kannavad nagu lehtedest maikat, et ilma varrukateta... teised puud ei langeta mitte lehti, vaid langetavad koore. kõik on nii tagurpidi :o

 

naljakas taim, katsusin neid tuubikesi, sellised nagu sõrmed olid, pehmed.

mõtlesin, et nagu eesti rabamaastik linnulennult. aga siin lihtsalt põld.

meepiim ja õunad ja viigimarjad. proper hea lapse õhtusöök. random.

uudist? noh. hakkasime Pete'iga esperantot õppima, et kui Melbourne'i naasen, on meil oma salakeel. proovime iga päev fesaris vestelda natuke. siiani on see umbes sellisel tasandil, et ma joon mäkis halba kohvi, mis sa teed? aga midagi ikka.

rohkem uudist ei ole.

AAAAAAAAA, mis mõttes pole rohkem uudist! kängurusid nägin maja ees! megalahe, hüppasid suuruse järjekorras ja sünkroonis. boing, boing, boing. ainult et seda heli polnud. nagu tummfilmis oli rohkem, suured tumedad elukad. äge.

tegelt ma Facebookis ka kilkasin juba kängude kohta, nii et ilmselt see pole uudis enam... aga ikkagi. mul pole kunagi hoovis enne olnud neid. rohkem nagu normaalseid loomi nagu siile on olnud. ja nüüd siis on kängurud. hah. gotta love life.

Fiona tõi mandleid koju. need tuli ise koorida.

naabrimehe rosinapõld

teel tööle saab sopata. ducks and cocks and whatnot. lol.

COW MANURE 3.50 A BAG. GOOD SHIT. more lol

palmiallee pakkimislao kõrval

ilus sügisilm oli.

teaduslik meetod töötatud farmipäevade arvestamiseks. lol

verandal kodus

lambad söövad apelsine. omg. lol.

kellegi paatmaja. wow.

veranda taas. mõnusaim koht kodus, kuna majas sees on umbes 10 kraadi külmem. niisiis kasutan seda ruumi õppimiseks, lugemiseks, söömiseks.

sügivärvid ja -valgus. ma armastan siinset valgust. iga päev on nii ilus. wow.

kõnnin poodi kallist toitu ostma. iga kord tahan paari asja ainult ja siis... läheb lappama. mul on nõrkus hea toidu vastu. see on mu suurim kulu siin.

lillakassinine taevas oli ja palm oli ja tänavalamp ja ega mul siin muud meelelahutus pole. i have to make my own fun. ja see on hea. naudin.

jess, free wifi ja iga viies kohvens tasuta woopwoop. linnakese kuumim koht, Austraalias kutsutakse mäkki Macca's ja siin kohtab kogu linna vanu ja noori.

see on mu kahekäiguline hommikusöök. sest. ma ärkasin üles ja nägin oma hingeõhku toas ehk siis oli ikka kuradi külm. kogu energia oli kehasoojuse säilitamisele ära kulunud. tundsin, et vajan kuuma puljongit nuudlite ja koriandriga ning pannitäit köögivilja-munascramble'it küüslaugu-tšillikastmega ja kohvi. realiseerisin kõik vajaliku ja olin väga õnnelik ja mul hakkas soe. ei, majas pole radiaatoreid. okei. üks on koridoris, aga ei saa ju elektrit raisata. ja kuna meil on siin kõrbekliima, siis kõigub temperatuur vabalt vähemalt 20 kraadi. ja meil olid siin miinused. ja. oeh. jäine. alb.

aga päikesetõusud on ikkagi ilusad :) tegin kogemata silmad lahti täna hommikul, kui päike parasjagu tõusis, ja märkasin seinal oranže päikesejänkusid. hakkasin kohe naeratama. ja siis sundisin end soojast voodist verandale ilusat valgust vaatama. lahe oleks alati päikesetõusuga ärgata, aga töötan öövahetuses praegu ja seega ärkan tavaliselt 11-12-13 ajal. ja Fiona, kes ärkab vara, arvas hommikul mind nähes, et ma kõnnin unes ja küsis, kas kõik on kombes :D pidin selgitama, et mu varasel ärkamisel on romantilis-esteetilised tagamaad.

imekaunis. pärast nägin unes, et sõitsin päikeseloojanguvalguses laevaga ja laeva ette sattus jäämägi. põrutasime otse jäämäe poole, olin laevaninas ja mõtlesin, et kas see lõppeb halvasti. otsustasin, et ei lõpe, go with the flow. ja oligi okei kõik, kuna selgus, et laev oli ise ka jäämägi ja kahest jäämäest sai üks ja ma lihtsalt hüppasin teise peale. ja siis olid igal pool värvilised tulukesed. ja ma lohutasin oma prantslannast endist majakaaslast, et sellest pole midagi, et ta hakitud sibulat pani oma ilusa lilla mustikakoogi sisse.

läksin naabrimehe juurde köögivilju ostma ja leidsin ilmselt tänase megatuulega apelsinipuu alla puhutud tumbleweedi :) MEGA

väike selfie tee ja mu uue lugeriga.

kodutee. nagu. ma ei tea. iga päev on nii ilus kõik maailm. see teeb mu lihtsalt nii õnnelikuks.

mina elan maaidüllis rohkem, aga sellised on siis meie linnakese tänavad.