omg ma ei jaksa oma seiklustega ise sammu pidada hihii. pärast võileiva peale mõeldud pisikeste sinakasroheliste põrsaste ja hallide juustega enda unes nägemist (üks öö olin zombi ka, kui panin pea peale pealuu. läksin kaubamajja šoppama niimoodi ja teadsin, et pmst ma ei pea maksma millegi eest, sest kui turvamehed üritavad mind peatada, söön nende ajud ära vmt), tundub hea idee natuke päris maailmast kirjutada/mõelda. ühesõnaga üritan oma outbackiseikluse miljon pilti üles panna siia, et oleks kusagil kindlas kohas need ja tore meenutada.
hetkel olen jätkuvalt Gold Coastil, elan ilusas Mermaid Watersi piirkonnas, maja taga on bassein ja saun palmipuu all. töötan Thori filmi võtetel toitlustusfirmas, vaba aja veedan päikeseprille kandes, staaridega triipe tehes ja reivides... okeiokei, tegelikult näen staare vahel küll tööl, aga vaba aja veedan ikka jooga, mediteerimise, väikeste jooksutiirude, nädalavahetusel rannas hängimisega. ma ei lase staaride nõude pesemisel enda nina püsti ajada onju. :p nagu ühes lasteraamatus kirjutas, sajab siis nina vihma täis ja tuleb nohu.
vahepeal teen ebatavalisemaid asju ka vabal päeval ehk siis eile käisin juba teisel Kambo-tseremoonial. see on selline Amazonase vihmametsas elava konna mürgiga teostatav tervendamisrituaal. lisaks tegin seekord ka Rapéd ja Sanangat. kui kedagi huvitab rohkem, siis guugeldage. väga sügav kogemus oli seekord, sügavam kui esimene kord. hirmsam ka veidi. ühel hetkel läks kõik pimedaks ja üldse on see endaga töö tegemine alati selline asi, et mida helgemaid tundeid tahad, seda pimedamates kohtades pead ära käima, et kontrastid ikka võimsamad oleksid. paneb mõtlema ka mingite kogemuste peale, mida tulevikus tahan endale korraldada, aga ma näen, et sellesse ei saa suhtuda kergekäeliselt. kõigel on hind. aga samas paistab see olevat absoluutselt õiglane hind. lihtsalt, et kas ma olen piisavalt vapper. eks näis. päev korraga.

nii. okeiokei. pildid ja stoorid outbackist.

ma tunnen, et mul on nii vedanud, et sain käia kohtades, kus käisin. magada tähtede all tundes, kuidas Maa mind hoiab. ma ei ole end iial nii hoituna, nii turvaliselt tundnud üheski paigas, kui meie teise öö ööbimiskohas kivikõrbes. puhas, kaunis, rikkumata maa. üksikud puud, mis sosistavad tuulega. loojang, tähed, tähed, tähed, kuu, päikesetõus ja jooga, vaikus, rahu, rahu, rahu. ma oleksin võinud jäädagi sinna lebama nendesse hetkedesse ja muutuda üheks kaunitest kivikestest või kasvada puuks, mis peegeldub veelombist aovalguses. ja ma oleksin olnud õnnelik. olen nagunii. sest mingis mõttes ma saingi olla see puu kas või ühe öö.

käisin ka Austraalia geograafilises keskpunktis ja sõin seal võileiba. Wally pissis punkti märkiva posti peale. Ian sai lahedaid videoid ja fotosid suurtest punastest mudalompidest läbi sõites. nelivedu kulus meile teel ära küll ja küll, Oodnadatta track sai vihma ja enne tracke on alati suured infotahvlid, et kas rada on avatud või ei. ma ei teagi, kuidas me rajale pääsesime, ilmselt viimasel hetkel enne selle sulgemist. pidime niigi veidi ringiga minema mingeid pea olematuid teid läbi kõrbe karjafarmide, muuhulgas maailma suurima. sinna mahub palju Eestisid sisse. nende farmide sissesõiduteed võivad olla 150 ja rohkem kilomeetrit pikad. hakkasin natuke nagu Austraalia mastaape tunnetama paremini. see on ikka NII suur. ja mobiilileviga võib kähku hüvasti jätta. mis ongi parem. muidu muudkui kirjutaks sõpradele et omg, kui sa vaid oleksid siin lõkke ääres minuga praegu, ma tegin maailma parimat priimusetoitu ja päikeseloojang on ebamaiselt kaunis, kirjeldamatute värvide ja imelise vormiga pilvedega. ja lindude hääled ja dingode ulg ja kummaliselt väänlevad puud ning tulipunase mulla taustal ereroheline hein tekitavad tunde, et kõikjal meie ümber on haldjad. kui sa vaid oleksid siin ja kuuleksid haldjaid mu telgi ümber - no see heli peab olema nende tekitatud. just ilmus esimene täht ja kuu tõusis täna vara ning on eriti suur ja oranž. see koht on kindlasti mingi pühapaik, siin on nii hea tunne olla ja niiiiiiiiiiiiiiiii ilus. nii ilus. lihtsalt nagu nii ilus, et mitte midagi ilusamat ei ole olemas ja ma olen nii tänulik ja õnnelik, et ma saan olla osa sellest ilust ja et see jääb reana ka minu loo sisse tehes elust muinasjutu.

ja siis õhtu, kus otsustasime, et ärkame kell kolm öösel ja läheme vaatama Ulurut ehk seda maailma suurimat monoliiti, kui me juba siinkandis oleme. "siinkandis" Austraalia mõistes on umbes nagu et oled Tartus ja põikad korraks Vilniusest ka läbi siis juba, et siis Jyväskylässe minna edasi :p ja tuleb öelda, et totally worth it. ma ei oleks arvanud, et see on nii muljetavaldav vaatepilt, aga kui Uluru pimedusest ilmus, oli see lihtsalt uskumatult võimas vaatepilt ja isegi mitte ainult vaatepilt, vaid tunne. aukartust äratav, tuntavalt püha paik, mida tahaks kaitsta ja et keegi kunagi ei rüvetaks ja mis saaks lihtsalt olla ja kiirata mingit kummalist imelist headust endast välja lihtsalt olles see, mis ta on. nagu. wow. wow. wow.

veel käisime Finke Desert Race'i vaatamas. esimene õhtu jõudsime kohale, panime telgi üles ja kämpisime. omg kui faking külm öö. ärkasin ja mu 15taalane ühekordna telgike oli jääs. tänasin õnne, et ma ei ostnud 10taalast magamiskotti, vaid võtsin 22taalase :D naer läbi külmunud pisarate, sest tõesti oli karm öö. ja hommik ka. aga siis kutsusid meid oma lõkke äärde Erik ja Doug, kellest said meie suured sõbrad. veetsimegi kogu kõrberalli nendega hängides. neil oli nii super varustus mega matkaköögi ja dunnie-tentiga (telkpeldik), mida nad meil kasutada lubasid. eriti lahedad härrased. arutasime igasuguseid eluküsimusi ja meil oli nii hea klapp nendega, et kui lahkumispäev tuli, oli tunda, kuidas kõigil on nagu raske end lahti rebida. õnneks hoiame jätkuvalt sidet. nad olid kindasti üle 70, aga nende elutahe ja energia olid palju intensiivsemad, kui paljudel kolm korda noorematel inimestel. mulle oli suur au, et neile minu seltskond ka nii väga meeldis ja nad ütlesid, et meie vestlused olid tõeliselt nauditavad ja et neil on nii hea meel, et nad sellist inimest kohtasid. see oli täpselt sama, mida ma tundsin nende suhtes. loodan väga neid kusagil siin maailmas veel kohata. väga inspireerivad tegelased.

isver tegelikult juhtus nii palju sellel retkel. tegime u 5000 km ja läbisime kolm kõrbet ja kohtasime palju grey nomade ehk hallipäiseid nomaade ehk pensionäripõlv on lahe austraalias. kuulsime ohtralt bush gossipit autoraadiost. tegime bush shoppingut maantee ääres aborigeenide ärandatud ja sodiks sõidetud autolt tutikaid shockiesid maha monteerides ja oma autole alla pannes. proovin veel pildiallkirju kirjutada millalgi, midagi jupsib praegu selle blogi või arvuti või ma ei tea millega ja üldse pole enam harjunud arvutiekraani jõllitama ka. ja. jah. vot. nii ongi. ja taevapilte on palju, sest nii on hea.

kööktuba... ei, köökautotöökoda

minek

esimene suurem lomp

ajalugu kah

tikub mudaseks

ei, see pole järv. see on maantee

"okei, margy, sina lähed testid sügavust"

"ja teed pilti"

autoabi number millegipärast ei toimi siin. lol

õhtu saabub, vaja kiiresti telkimiskoht leida

kõrbevärk

kõrbekannike

üks mu elu kaunimaid öid. kindlasti kõige erilisemas kohas, kus olen viibinud ja kus pole käinud kuigi paljud.

kui oleks saanud tähti pildistada... kirjeldamatult ja lugematul hulgal palju oli...

mulle pole palju vaja. ainult kõike seda keset eikellegimaad, maad, mis kuulub iseendale

interjöör maastikuvaatega

väike oaas

ja siis taas tühjus

suur porilomp või väiksem järv

lapik

esimene aborigeenicommunity Finke

austraalia keskel

need imelised taevalaotused

ruumi laiata

no tere. vahepeal elu taas 180kraadise pöörde teinud. või noh, eks ise ikka tegin kõik selleks, et muutuks. mingil põhjusel otsustasin murda omaenda südame (tea, kas olen nüüd sõltuvuses sellest - tnx, paul :D) ja lahkuda Melbourne'ist, mida ma armastan, sõprade juurest, keda jumaldan ja töölt, mida naudin. bussiga lennujaama sõites panin täiega nuttu ja olin unustanud kõik põhjused, miks ma seda teen.
siiani natuke selgusetu :D ähmaselt mäletan, et tahtsin vist viimased kuud kusagil mujal veeta, et üks hetk peab ju nagunii minema. alguses tahtsin minna Broome'i, mis on Western Australia osariigi põhjaosas asuv Pärnu, kuhu kõik lõunas valitseva karmi talve eest pakku jooksevad. siis aga sain aru, et kõik lähevad Broome'i ja pilet on kallis ja äkki ei leia tööd ja hakkasin põdema ühesõnaga. otsustasin hoopis Gold Coastile tulla, kuna pilet oli sota ja suurem koht ka. tulingi. ja olin õnnetu. nagu otsisin tööd ja samas ei otsinud ka. paar päeva kurvastasin ja igatsesin Melbsi ja oma inimesi seal ja lausa Eestit lõpuks ja kodu ja turvatunnet ja olin endas nii pettunud. et olen endaga tööd teinud ja vaeva näinud ja end tugevaks ehitanud ja nüüd ikka olen selline nõrk ja ei suuda elevusega nullist alustada uues põnevas kohas. been there, done that ju korduvalt. ma olen alati nii karm enda vastu, nii nõudlik. palju karmim ja nõudlikum, kui kõigi teiste vastu. paljud meist on ju sellised. millal me õpime endale toeks olema ja endale sama head sõbrad olema, kui teistele? selleks elu ongi ju, et elada endale esiteks ja läbi selle teistele. ühesõnaga ühel hetkel läks surve nii suureks, et polnud muud teha, kui seda vähendada. muidu oleksin nuttes koju emme juurde tulnud (kellega ma nagunii rääkisin iga päev telefonis - aitäh, maailma parim emps, et oma 31aastase titega viitsid alati tegeleda). niisiis loobusin oma kallist juulikuisest joogakursusest raske südamega. ja siis loobusin ka tööotsingutest. loobusin Gold Coastist üleni ja otsustasin seiklusele minna hoopis, sest ma pole nagu elanud sellist vastutustundetu backpackeri elu ikkagi, kus raha võib iga hetk otsa saada jne. tahtsin proovida, et kuidas on taas tundmatus kohas vette viskuda. hakkasin siis Facebookis ja Gumtrees otsima rideshare-gruppides autosid, mis otsivad reisikaaslasi outbackiretkedele. omg ma armastan internetti, sealt leiab KÕIKE alates armastusest ja inspiratsioonist lõpetades kodu, töö ja kummisaabastega. lisaks nihkus mu tähelepanu tööotsingutelt ja Melbourne'i taganutmiselt sellele, kus ja kellega ma olen. tulin hetke ja olevikku tagasi ühesõnaga. no nagu ma idee järgi tahaksin alati olla. nagu Lao Tzu on mõelnud, et kui oled masenduses, elad minevikus; kui oled ärevil, elad tulevikus; kui oled rahus, elad olevikus.

igatahes olin peatunud ühe noore pere juures couchsurfinguga ja seal oli veel mitu inimest - kaks Kanada kutti (kanadalased on nii lahedad alati), üks Manchesteri tšikk, üks ülilahe neiu Saksamaalt, üks Poola kutt jne. nimelt see perekond oli maikuus võtnud esimese couchsurferi ja pärast seda hakanud kõiki vastu võtma, kes neile taotluse saatsid :D see oli kohati päris kaootiline kolmetoalises korteris, sohvasurfarite päralt oli elutuba, mille põrand oli madratseid täis ja kõik nagu kämpisid seal siis, kes üksi, kes mitmekesi madratsil :D väga teistmoodi ja huvitav elukorraldus kahe väikese lapse kõrvalt. igatahes nende stoori oli väga huvitav ja nagu veidi kurb ning keeruline ja see oli nende võimalus "reisida ilma paigalt liikumata". couchsurfing toob maailma sinu juurde koos kõige oma mitmekülgsusega, kohtad väga erinevaid inimesi, kes tulevad kõiksugu elualadelt ja taustadega. kui lasin lahti stressist ja põdemisest ja muretsemisest, sain hakata ka tähelepanu pöörama neile kõigile ja siis läks kõik nii toredaks. veetsime koos aega ja vestlesime jne. samal ajal korraldasin omale seiklust, kirjutasin inimestele. ja ühel hetkel leidsin laheda kuulutuse, et keegi sõidab läbi outbacki Broome'i, küll teisest Austraalia otsast ehk Adelaide'ist, aga et tal on koer Wally ja 4WD ja palju kogemust ennegi outbackist. kirjutasin siis, et omg, see kõlab ülilahedalt ja mul on üliväga seiklust vaja hetkel ja et ma olen happyhappyhappy ja easygoing ja valmis!! ja ta valiski minu välja suurest hulgast inimestest. järgmine hetk ostsin juba pileteid Adelaide'i ja andsin ära pea kõik oma riided sellele perele, kelle juures peatusin, kuna pidin oma pagasit kergendama ohtralt, sest "kui auto keset kõrbet katki läheb, pole sädeleva maikaga midagi peale hakata". niisiis korraldasin ja tegin ja samal ajal mõtlesin, et omg, ma lendan teise Austraalia otsa mingi tundmatu tüübi juurde, kellega siis kaks-kolm nädalat koos veeta kusagil kõrberadadel, kuhu enamik kohalikke ei satu iial, backpackeritest rääkimata; lisaks annan ära kõik oma sädelevad maikad ja pea viimase raha eest ostan lennupileteid, bussipileteid, telkimisvarustust jne. aga no ikka tegin, sest usaldasin. ja sisetunne ei valeta, kuigi mõistus võib proovida teda ümber veenda. otsustasin, et kaks-kolm nädalat ma ei muretse millegi pärast ja kõige naljakam on, et kui Adelaide'is maandusin, sain sõnumi Gold Coastist, et kas soovin töötada ühes filmikompaniide toitlustamisfirmas 4. juulist 28. oktoobrini, kuni võtted kestavad. ma naersin ja nutsin samal ajal, see oli niivõrd uskumatu. nimelt oli see 5. juunil ja see andis mulle täpselt kuu aega, et seigelda ning teha seda täielikus südamerahus. just siis, kui olin kõik saatuse hooleks jätnud, lahti lasknud pidevast kontrollimisvajadusest. 6. juunil jõudsin Port Augustasse, mis asub nelja ja poole tunni kaugusel Adelaide'ist ning kohtusin Ianiga, autojuhi ja seikluskaaslasega, ostsime toiduvarud. öö veetsin mu viimasel hetkel lahkelt vastu võtnud couchsurfingu võõrustaja Stuarti kaunis suures majas süües õhtusöögiks austreid ja vesteldes selle imetoreda kullast südamega härrasmehega.

seiklus oli alanud.

Melbourne, viimane onesie-pidu mu "õdedega"

Cappy tegi mulle ükssarviku reisikaaslaseks (ei, Cappy pole kuueaastane, ta on 33 ja see on väga eriline minu jaoks, et ta on mu oma südamesse lubanud. ta käis ka just Uus-Meremaal selles samas meditatsioonikeskuses nüüd, kus minagi tegin oma Vipassana kursuse)

Gold Coast, Mermaid Waters. sellised mereühendusega kanalid jooksevad läbi kogu linnaosa võrguna, nii et inimesed saavad oma villad saartele ja veekaldale ehitada. aga ujuma ehk ei läheks, kuna kanalites on HAIKALAD. ja mitte suvalised sidrunhaid või rifihaid, vaid verejanulised bullsharkid)

kõlab paremini, kui tegelikkuses on, uskuge mind. lol

õhtuti jalutasin merekaldal pärast tööotsinguid, tuulutasin pead.

puul vähe oksi, aga palju tüvesid. omgomg

hommikujooga aeg

ja ükspäev tuli torm ja me läksime üle tee poodi ja tagasi enam seda kaudu ei saanud, vesi oli liiga sügav hiljem.

steffi ja mina ja couchsurfi võõrustaja Cassie

Khary ja Kwaku Kanadast, lapsepõlvesõbrad

pärast tormi, mu lahkumispäev. vahu taga on HAIKALAD.

nii valmis :p ookean peaaegu varastas mu koti ära, kui selle seljast võtsin üks hetk ja 15m eemale panin veepiirist. tuli selline ootamatu laine. aga Kwaku oli parasjagu läheduses ja päästis ära. thanks, man.

Pawel Poolast. hea huumorimeel meil seal idablokis ajee lol

Cassie oma lastega ja Khary Safari

couchsurfi bossid oleme jee

juba 1900 km eemal Port Augustas

Port Augusta

Port Augusta

asjad pakitud, Wally valvab

Hilux ja Safari ja koer

teekond algab